Lugeja: läksin mehest raseduse ajal lahku ja kahe aasta jooksul polnud võimalustki, et keegi teine last vaatab

Mõni aeg tagasi avaldasime ühe ahastuses ema loo, kus ta rääkis, et laps on ta nii ära väsitanud, et tal tekib vahel soov kodust ära minna ja mitte iialgi enam tagasi tulla. Kommentaarides annab nõu lugeja, kes seletab, miks väikesed lapsed niimoodi käituvad.

“Läksime mehega lahku minu raseduse ajal ning olingi lapsega tema esimesed aastad vaid kahekesti. Teises riigis. Polnud võimalustki, et lähen lihtsalt ära ja keegi teine vaatab.

Õnneks on laps sõnakuulelik ning rõõmus. Muidugi on lapsele kõige lähedasem inimene ka see, kellega pole mingit filtrit ja kõik emotsioonid tulevad vahetult välja. Sest sa oled talle kõige turvalisem isik, kellega ta ei tunne koos olles hirmu.

Minul hakkas lapse isa ka peale paari aastat temaga rohkem koos aega veetma ning neil on väga lähedane side. Kuid see oli küll, et kui lapse isaga koos olles käitus laps rohkem paremini (ei näidanud kohe igat tuju välja), siis nt kui kukkus ja sai haiget, siis tahtis kohe minu sülle lohutust otsima.

Võimalik, et lapsel on ka teatav protest selle vastu, et üks vanem on läinud kaugemale tööle ning pole igapäevaselt kodus. Minu lapsel on isa eemal olnud sünnist saadik, nii et sellevõrra on tal kergem. Rasketel hetkedel soovitan endale mõtetes paar korda öelda — kõik läheb mööda.”