“Minu naisele pani liblikad kõhtu mingi külamees, naine polnud mitu päeva kodus ja kui koju tuli, oli kui ära tehtud.

Ehitasin tol ajal just maja, elasime juba sees, kui naine hakkas projekteerima teist sissekäiku ja seinte kinniehitamist, kavatsusega külamehega omaette elama asuda.

Mõne kuu pärast sain teada, et ta oli rasedaks kepitud ja külamees ei tahtnud temast enam midagi teada ja siis tuli ka minul siiber ette. Pakkisin asjad ja läksin minema, ostsin korteri naaberalevisse.

Naine oli kui pöörane, käis mind uue kodu ümber piilumas, helistas ja rääkis mesijuttu, küsis, kas ma temaga ei taha elada, aga see oli välistatud minu veidi kristliku koduse kasvatuse tõttu.

Asi toimus paarkümmend aastat tagasi ja kuigi naine maksis majast pool mulle kinni, on ikkagi nagu tükk minust ära rebitud, oma kätetöö ja puha. Tasapisi hakkab ununema, tuleb meelde ainult vihma ja pakasega, kui tol ajal ajutine katus ilmselt läbi voolab ja õieti soojustamata jäänud seinad sooja ei pea."