Ülisuurte teadusuuringute abil on jõutud väga põhjapaneva järelduseni, et peamine põhjus, miks paljud lapsed tänapäeval juba noorest east kaugele vaatamiseks prille peavad kandma, on asjaolu, et nad veedavad liiga vähe aega õues. Peamiselt Aasias, aga ka Euroopas ja Austraalias läbi viidud epidemioloogiliste uuringutega on näidatud, et lastel, kes viibivad rohkem aega õues, on väiksem tõenäosus lühinägevuse tekkeks ning samuti selle edasiarenguks. Loomulik päevavalgus on kordades eredam kui siseruumide valgustus — õues päikesepaistelisel päeval on valgustase 100 000 luxi, pilvisel päeval 10 000…20 000 luxi samas kui hästi valgustatud siseruumis vaid 500 luxi. Lühinägevus tekib, kui silmamuna kasvab pikiteljes liiga pikaks ning loomkatsetega on tõestatud, et ere valgus pärsib silmamuna kasvu.

Vähemalt 2 tundi päevas värskes õhus

Samuti on näidatud, et suurem lähitöö hulk, näiteks lugemine, kirjutamine, nutiseadmete kasutamine, soodustab mõneti lühinägevuse teket. Samas on oluline märkida, et lähitöö negatiivne mõju on väiksem kui õues viibimise positiivne mõju. Nimelt on näidatud, et lapsed, kes teevad väga palju lähitööd, kuid veedavad ka väga palju aega õues, on siiski lühinägevuse tekke eest kaitstud. Mitmetes Aasia riikides, kus müoopia levimus on väga kõrge, on alustatud programmidega, mille raames viiakse koolilapsed vahetundideks õue ning sellel on laste silmade tervisele olnud positiivne mõju. Singapuri programmi loosung on näiteks „keep myopia at bay — go outdoors and play“ (“Hoidke müoopia ohjes — minge õue ja mängige“ — toim.) . Silmade tervise seisukohast soovitatakse olla õues vähemalt kaks tundi päevas.

Kolmas faktor, mida on palju uuritud, on geneetika. Tõsi, lapsed, kelle vanemad kannavad kaugele vaatamiseks prille, on ka ise sagedamini lühinägevad. Samas ei ole lõpuni selge, kui suurt rolli selles mängib vanematelt päritud geenid ja kui olulised on jagatud elustiiliharjumused. Suurte geneetiliste uuringutega on küll leitud mitmeid geenivariante, mida on lühinägevusega seostatud, kuid kuidas need täpselt haigust põhjustavad, ei ole sugugi selge. Praeguste teadmiste najal arvatakse, et vaid 10% haigusest on võimalik seletada geneetiliste faktoritega.

2050. aastaks pooled inimesed lühinägevusega

Lühinägevuse näol on väga multifaktoriaalse haigusega ning äärmiselt olulise teemaga. Praeguse kasvutrendi jätkudes ennustatakse, et aastaks 2050 umbes pool maailma elanikkonnast lühinägevusega. Kui silmamuna on väga pikaks kasvanud ehk kui tegu on suure müoopiaga (prillid tugevamad kui -6 dioptrit), siis on inimesel suurem risk haigestuda teistesse silmahaigustesse nagu hallkae, silmarõhu tõus (glaukoom) ja ka erinevatesse silma võrkkesta haigustesse, mis võivad viia nägemise olulise halvenemiseni.

Suur tänu, et Te olete seda teemat oma väljaandes käsitlenud ning oleksin väga tänulik, kui annaksite mulle võimaluse omapoolseks kommentaariks selgitamaks lühinägevuse teaduslikult tõestatud tekkepõhjuseid. Lühinägevuse tekkes omab geneetiline eelsoodumus võrreldes väga paljude teiste haigustega üsna väikest rolli. Kuigi nutiseadmete kasutamine ei ole tervisele kasulik mitmetel põhjustel, omab suur lähitöö hulk müoopia tekkes väiksemat mõju kui siseruumides viibimine. Arvan, et rahvastikku oleks väga oluline teavitada õues viibimise positiivsest mõjust silmade tervisele, sest tegu on väga lihtsasti kättesaadava meetodiga (silmade) tervise parandamiseks.