Lugesin nädala alguses ajakirjandusest ja sotsiaalmeediast mitmete näidete kohta, kus korteriomanikud tulid üürnikele vastu ja langetasid hindu. Ajad on rasked, paljud üürnikud on pidanud leppima palgalangetusega või tööst ilma jäänud. Elu on kallis ja eriti just noortel pole olnud võimalik sääste kõrvale panna. Ka Kasulikus ilmunud artiklis oli juttu, et eksperdid soovitavad üürnikel ja üürileandjatel üksteisega läbi rääkida.

Elan oma elukaaslasega Tallinnas Kristiine kandis, üürime kahetoalist korterit. Omanik on 30ndates mees. Olen aru saanud, et tal mingid oma firmad ja korter oli investeering. Me oleme seal elanud nüüdseks ligi kaks aastat. Kokkupuuted omanikuga on olnud suhteliselt minimaalsed. Alati oleme üüri ja kommunaalid tasunud õigeaegselt. Helistasin talle reedel. Viitasin, et ka meil on praegu seis keeruline, et ehk oleks võimalik pisutki langetada. Üür on 400 eurot, näiteks 350 peale.

Ta kuulas mure ära ja teatas siis, et ka tema on vahepeal mõelnud. Tal endal olevat ka kohustustega probleeme, sissetulekud kahanesid ja laen tahab maksmist. Ütles, et on googeldanud ja kinnisvaravaldkonnas tegutsevalt tuttavalt uurinud - ta arvab, et ka praegu oleks see korter väärt hinnalipikut 500 eurot kuus. Ehk ta tahab tõsta 100 eurot kuus. See tuli nii ootamatult, et ma ei osanud eriti reageeridagi. Oot, mis, tõsiselt räägite? Midagi sellist ma kostsin. Kokkuvõttes jäi vestlus sinnamaani, et ta ei taganenud. Ütles, et annaksime uue nädala esimeseks pooleks teada, kas sobib. Kui ei, siis kuu pärast peame hiljemalt välja kolima.

Ma ei taha ühtegi otsust teha emotsiooni pealt, aga siis oli küll, et aitab. Me kolime ära. Nüüd on see veidi rohkem kinnistunud ja oleme elukaaslasega otsustanud, et hakkame ringi vaatama. Usun, et nüüd tuleb üüriturule kortereid juurde (näiteks panevad need pikaajalisele üürile muidu Airbnb's tegutsejad) ja loodetavasti hinnad pisut ikkagi langevad. 500 eurot käiks meile selgelt üle jõu ja vastik tundus ka see suhtumine. Me oleme olnud head üürnikud ja nüüd siis nii käituda.

Me oleme elukaaslasega ka tüüpiline näide sellest, kuidas sissetulek praegu kokku kuivab. Ma olen kontoritöö peal, saan praegu ka kodust teha. Aga firma teatas, et käive kahaneb ja järgmised paar kuud on palgalangetus 20 protsenti. Näis, mis edasi saab. Elukaaslane aga tegutseb üldse muusikavaldkonnas. Ta mängib mõnes väiksemas bändis - kõik esinemised on nüüd muidugi tühistatud. Lisaks on ta poole kohaga tööl ühes muusikakoolis, see tööots on praeguseks õnneks siiski säilinud, annab e-tunde. Nagu ilmselt ka aimate, ega ka tolle töö eest suur palk pole.

Me saame hakkama, aga peame olema väga säästlikud. Ma üritan ka selles olukorras mõelda, et alati saaks hullemini ja kindlasti ongi neid väga palju, kel tunduvalt raskem. Eriti just lastega pered, kus vanemad töö kaotavad.

Ma tean, et elame kapitalistlikus maailmas, aga ikka kurb on kogeda omal nahal rahaahnust. Kui korteriomanik sellele elamisele hakkab uusi üürnikke otsima, loodan, et ta põrkub ise selle olukorraga, et pole neid, kes tahaks talle 500 eurot maksta.