Curling-vanemad, kas ka sina üks nendest?
Kindlasti olete juhtunud nägema pisut naljakat spordiala — curlingut — kus pealtnäha mõistliku välimusega täiskasvanud inimesed ümber lapiku sangaga kivi siblivad, ise harjadega usinalt jääd nühkides. Tuleb meelde küll? Taani psühholoog Bent Hougaard on just selle spordiala nime ära kasutades tulnud välja omalaadse terminiga — curling-vanemad.
Curling-vanemad koristavad oma laste järelt, korjavad asju kokku, toovad neile vaata et kuu ja tähed taevast kätte. Nad helistavad iga väiksemagi probleemi puhul lasteaeda või kooli, viivad lapse huviringidesse või sõprade juurde, toovad neid jälle koju ja niimoodi väsimatult päevast päeva. Hougaard ei mõistagi seda kõike otseselt hukka, sest hea lapsevanem tahabki oma lapsele parimat, kuid tema arvates ei ole kasulik, kui lapsele kõik liiga kergesti kätte tuleb. Lastel tuleb lasta ka ise tegutseda, ehk mõnikord ka pisut kõrvetada saada, sest vastasel korral on täiskasvanuna saadavad hoobid liig ootamatud ja rasked taluda.
Sageli muutuvad vanemad ülihoolitsevateks ja järeleandlikeks seetõttu, et nad justkui kardavad iseennast, oma reageeringuid teatud olukordades ja eelkõige enda viha, mille avaldumise vormis nad kindlad ei või olla. Iga vanem tunneb end paremini ja rohkem “õnnestunud” lapsevanemana, kui ta suudab mingi olukorra rahumeelselt, ilma vihaste emotsioonideta lahendada. Samas on meil kõigil lubatud mõnikord solvuda või pahaseks saada, samuti vajadusel teatud omapoolseid nõudmisi esitada.
Liigne järeleandlikkus seab lapse juhtpositsioonile: kõik toimub vastavalt tema soovidele ja tujudele, aga kas laps seda ka naudib? Tegelikult mitte, pigem võib see lapses ängistust tekitada. Kujuta ise ette olukorda, kus sul mitte kunagi pole tarvis olnud võidelda ebameeldivate tunnetega, kus alati saabub keegi, kes kõik mured lahendab. Mida hakata peale siis, kui ühel heal päeval see abistaja meie kõrvalt kadunud on? Laps, kes pole mitte kunagi pidanud võitlema hirmu, kurbuse või frustratsiooniga, võib ka veel teismeliseeas ja hiljemgi olla täiesti suutmatu võtmaks vastu otsuseid. Ta võib olla läbinisti abitu, otsides igas olukorras tuge ja toetust mõnelt täiskasvanult.
Curling-vanemaks pole tegelikult eriti keeruline saada, kuna tihti on selline lähenemisviis kõige kergem väljapääs, lihtsama vastupanu teed minek. Võtame kasvõi tavapärase argipäeva õhtu: vanemad jõuavad koju, nad on väsinud ja tüdinud, samas ootab kodus ees mitmeid vajalikke toimetusi ja lapsega tegelemiseks aega ja jaksu on väga raske leida. Loomulikult on lihtsam lasta lapsel teha vastavalt tema tahtmisele — lasta tal süüa ja juua teleka ees, ulatada talle kätte asjad, mida laps nõuab. Sügaval sisimas me ju teame, et laps võiks ise oma asjad kätte saada ja õhtusööki võiks ta samuti süüa koos teistega söögilaua ääres, kuid ometigi surume me oma pahameele alla ning üritame endiselt head nägu teha. Tegelikult kutsume me hoopiski esile emotsiooni, mida saab nimetada passiivseks agressiivsuseks. Vanem püüab endale sisendada, et ta on hea, et ta käitub hästi, kuid tegelikult on ta väga-väga pahane.
Iga lapsevanem loodab ja ootab oma lapselt palju, kuid kui lapsel pole kunagi midagi teha lastud, teda pole usaldatud ega antud talle võimalust millegi eest vastutada, siis ei saa eeldada, et laps äkitselt kõike oskama hakkab. Kui teie laps on päris beebieast peale harjunud magama teie voodis, ei saa te seda harjumust ühe õhtuga muuta või lõpetada — ümberharjumine võib võtta päris palju aega.
Kõik tahavad, et nende lapsed end turvaliselt tunneksid, kuid kahjuks on curling-vanemate lapsed sageli ebakindlad, alati abi vajavad ning ei tule endaga üksinda toime. Psühholoog Hougaard ei tahagi väita, et me peaksime pöörduma tagasi autoritaarse lapsevanema tüübi juurde, kuid tema sõnul tuleks meil saada üle omaenda hirmudest ning julgeda ka lastele mõningaid nõudmisi esitada. Kui laps õpib varakult takistusi ületama ja oma käitumise eest vastutama, siis kasvab temast ka piisavalt kindel inimene.
Kus on siis ideaal? Ehk on olemas ka “bowling-vanemad”, kes oma lapsed nagu pallid teele saadavad ja siis ise eemalt jälgivad, kui mitmele kurikale pall pihta põrkab? Või veereb pall hoopis rajalt välja? Küllap tuleks kummastki variandist midagi üle võtta — lasta lastel vabalt veereda ja samas ka olemas olla ning vajadusel neid kaitsta ja aidata.
Kontrolli ennast: kas oled ka üks “curling-vanematest”?
Mida siis teha?