“Abielu tavaliselt = lapsed. Eeldada, et sünnitanud naine ja väikelaste ema on samas kaalus, prink ning tuunitud, on tiba naiivne. Eeldada võib seda see mees, kes palkab oma naisele personaaltreeneri ja lapsehoidja,” kinnitab esimene lugeja.

Mehed võiksid samuti peeglisse vaadata ja mõelda, miks suhe käest ära läheb

“Mees võiks ise ka peeglisse vaadata, miks suhe käest ära läheb. Isegi abielus ei pea selleks olema ja isegi lapsi ei pea olema. Mees tuleb pärast tööd koju, ühmab midagi tervituseks ja siis uurib, mis õhtusöögiks on (kusjuures tervislikuma toidu peale kirtsutatab nina, jälle mingi fitness-toit) ja paneb teleka mängima ja ja istub selle ette terveks õhtuks. Suhelda üritad, palutakse viisakalt tasa olla, sest põnev saade on pooleli.

Sellest, et kunagi sai koos trennis käidud, oli oodata mingit romantilist õhtut või puhkust, mille jaoks püüdsid ekstra kena välja näha, sellest võib ainult und näha. Ja siis ongi, et kui muud magusat (loe: romantikat) ei saa, siis haarabki käsi kommikarbi järele ja kaal tõusebki. Kes siis nüüd süüdi on? Mees? Naine? Või ikkagi mõlemad, sest suhe on kahe inimese koostöö.”

Poisikesed ei peaks veel abielluma

“Kelle elu eesmärk on elu lõpuni ilus välja näha — lasku käia. Mees, kes lahkub oma naise ja laste ema kõrvalt seetõttu, et naine on end “käest ära lasknud” (mida iganes see siis ka tähendab), pole veel perepeaks kasvanud. Aga poisikesed ei peaks veel abielluma.

Elus tuleb kõike ette, muuhulgas ka haigusi, kus inimene ei olegi võimeline olema tippvormis. Õnnetuses abikaasa maha jätta on eriti julm. Ja ei saa unustada, et mingis vanuses algab vananemine ning sellest tippvormis iludusest saab eideke,” usub üks kommenteerija.

Lugeja pakub välja leidliku lahenduse

“Kui sinu naine ja laste ema on käest ära, on see sinu süü. Mitte ükski naine ei ütle EI, kui sa tuled õhtul koju ja ütled: kallis, mine trenni, ma teen söögi, koristan toad, mängin lastega ja panen nad magama. Sina võta üks mõnus saunaga trenn. Ja nii paar korda nädalas. Millal sa viimati nii ütlesid?”