“Me abiellusime kümme aastat tagasi ja ei läinud kaua aega kuni mees tahtis seksi ajal mängida, nagu oleks voodis koos meiega veel keegi kolmas. Vastabiellununa ja õnnelikuna ei näinud ma selles küll midagi halba, natuke veider oli, aga läksin mõttega kaasa, sest tahtsin, et ta oleks õnnelik.

Me oleme sellist rollimängu teinud aastaid, aga nüüd viimasel ajal on ta hakanud peale suruma mõtet, et meiega võiks voodis ikka päriselt ka keegi veel olla.

Tema peamine põhjus on, et “me oleme ju nii kaua abielus olnud, meil ei ole lapsi ja midagi peab ju tegema, et abielu oleks huvitav.”

Tal on isegi omad kriteeriumid, et kes see inimene peaks olema, kes meie vahvas grupiseksis osaleks — üks kord tahaks ta, et selleks oleks minu hea väljanägemisega sugulane, teine kord soovib ta aga, et ma otsiksin mõne kena mehe, kes sooviks meiega hullata.

See mõte teeb mulle väga haiget. Ma olen küll avatud mõtlemisega ja soovin samuti, et meie abielu oleks huvitav, aga ma ei suuda ette kujutada, et voodis oleksime mina, mu kallis abikaasa ja veel keegi. Kas ma tõesti ole oma mehe jaoks piisav? Tema soov paneb mind tundma nii väärtusetuna.”

Allikas: The Sun