Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liidu (ELLL) hinnangul moodustavad verevähid erinevates esinemisvormides 7–10% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 700 uut patsienti, kuid teadlikkus verevähi olemusest on siiski kesine.

Verevähi teadlikkuse suurendamiseks on ELLL valmis saanud kaks väga erinevat videoklippi, milles verevähi diagnoosi saanud inimesed räägivad isikliku loo haiguse avastamisest, sellega koos elamisest ja ravimisest. Enel, kellele ennustati diagnoosi saamisel vaid viis eluaastat, möödub tänavu sellest päevast 19 aastat. Liisbeth, kes haigestus kõigest 13-aastaselt, on nüüd täiskasvanud naine ja kahe lapse ema.

Hirmutav diagnoos kõigest 13-aastaselt

1998. aasta juunis diagnoositi 13-aastasel Liisbethil äge lümfoidne leukeemia, mis avastati peale ujumaskäiku. Ema nägi kubemes suurt muna ja järgmine hetk oli juba perearst, kes saatis haiglasse.

"Minu jaoks oli haiglasse jäämine või seal olemine sel hetkel nagu pluss, et koolis käima ju ei pea, kuigi ma ise ei saanud aru, mis mul viga on."

Esimene aasta tundus naisele pika suvepuhkusena, kuid hiljem aru saades, mis tal viga on, hakkas ta rohkem mõtlema. Liisbethil on 22 aastat olnud sama arst, kes ei panegi teda täiskasvanute listi. Iga mure korral võib Liisbeth talle helistada või kirjutada.

"Kui ma helistan talle näiteks vereanalüüside pärast, siis ta ütleb mulle alati, et Liisbeth, ära vaata tagasi, vaata ainult edasi, kõik on hästi."

Naine räägib, et ta talus keemiaravi hästi, kiiritust talle ei tehtud ja luuüdi ei siirdatud. Ta meenutab, et haiglas veedetud aeg ei olnud tema jaoks masendav ega kurb, ainult õhtuti tuli vahepeal koduigatsus peale.

Liisbeth meenutab seika ravipausi ajast, kui ta koju sai, siis kandis ta teksapükse ja T-särki ning oli kiilakas. Tema isale tulid külla kaks töökaaslast, kellest üks küsis, kas keegi hakkab siin sõjaväkke minema.

"Anname neile andeks, sest nad ei teadnud, mis toimub."

Liisbeth kujutab ette, et tema vanematel oli päris raske. Kuid täna tunneb naine ennast hästi ja sellele ajale tagasi vaadates tunneb ta, et see oli kindlasti õpetlik kogemus, mis pani perekonda hindama.

Arstid andsid leukeemia diagnoosiga Enele elulootust 5 aastaks

Sel suvel möödub Enel leukeemia diagnoosi saamisest 19 aastat ja talle öeldi, et ta elab võib-olla kolm aastat, aga mitte üle viie.

2001. aasta suvel oli naine Paralepa rannas kaelast saadik vees ja tema sees oli imelik ärevus.

"Vaatasin ringi ja mõtlesin, et jumal, äkki keegi mu tuttavatest-sugulastest, kas keegi on äkki suremas."

27-kraadises soojas hakkas naisel vappekülm ja selgus, et naise kehatemperatuur on 35,2 kraadi. Ta viidi haiglasse ja selgus, et tema valgete verelibledega ei ole asjad hästi.

Kokku kutsuti konsiilium ja arsti sõnade kohaselt pidi Ene elama heal juhul veel viis aastat, kuid Ene ütles, et ei, tema kavatseb veel kaua elada.

Naine otsustas, et tema hakkab nüüd elama. Seda enam, kui talle ongi võib-olla ainult aasta antud. Sellest on nüüd möödunud 19 aastat.

"Kasulik on mingi eesmärk võtta ja selle poole liikuda, sest ei ole aega surra, kui midagi on pooleli. Lootust ei tohi kunagi kaotada!"


„Muidugi on sellel raskel haigusel väga erinevaid vorme ja arenguid, kuid nii Liisbethi kui ka Ene lugu on hea näide, kuidas verevähiga võidelda, leida ravivõimalusi ning mitte kaotada lootust ja usku,” ütlesid ELLL-i juhid Karin Kullama ja Ave Vaidla.

ELLL pakub tugisüsteemi, mis on verevähi diagnoosi saanutele uue olukorraga toimetulemisel suureks abiks. „Patsiendid tunnevad end sageli haigusega üksi, mistõttu on väga oluline, et nad leiaksid tee meieni, saamaks vajalikku infot, tuge ja mõistmist,“ laususid Kullama ja Vaidla.