„Lapsega tuleb põhjalikult vestelda, paludes tal täpsustada: mis ajal, kus ja mis tingimustes kõik aset leidis, mida täpselt öeldi ja tehti,” soovitab psühholoog Eva Ots, mida esimesena teha, kui laps tuleb vanema juurde murega, et õpetaja kiusab.

„Kiusamise all mõistetakse enamasti tegevust, mis on süstemaatiline, regulaarne, kellegi vastu suunatud, pahatahtlik ning ebameeldiv. Selle tagajärjel väheneb tuntavalt ohvri igapäevane heaolu — sealhulgas enesekindlus, turvatunne või aktiivsus. Kiusamine on vägivallavorm, mis võib avalduda nii füüsilisel, vaimsel kui kaudsel kujul,” räägib Rapla Vesiroosi gümnaasiumi psühholoog Eva Ots, et lisaks kehalisele agressioonile ja solvangutele on kiusamine ka vältimine, laimamine ning manipulatsioon. Tänapäeval saame rääkida ka küberkiusamisest, milleks on näiteks suhtlusportaalides piltide vaenulik kommenteerimine või solvavad meilid.

Otsa sõnul tasub silmas pidada, et enne kui inimest süüdlasena käsitleda, tuleb alati tema eksimuses veenduda. „Kiusamisjuhtumitesse järsult ja läbimõtlemata sekkudes võib tekitada väga suurt lisakahju, olenemata soovist olukorda parandada.”

Esimene samm: räägi lapsega

Seega kui laps tuleb vanema juurde murega, et õpetaja kiusab, peaks kõigepealt veenduma, et tegu on tõepoolest kiusamise, mitte olukorra valesti tõlgendamisega. „Tausta uurimiseks tuleb lapsega põhjalikult vestelda, paludes tal täpsustada väidetavat kiusamisolukorda: mis ajal, kus, kelle juuresolekul, mis tingimustes ja kontekstis kõik aset leidis, mida täpselt öeldi ja tehti. Hea kui laps suudaks meenutada sõna-sõnalt õpetaja öeldut,” soovitab Eva Ots. „Praktika näitab, et pahatihti on tegemist arusaamatustega, mida ikka suheldes ette tuleb. Kool on pingeline töökeskkond kõikide osapoolte jaoks ja lapsevanemal on väga keeruline distantsilt hinnata, mis seal täpselt toimuda võib.”

Teine samm: räägi õpetajaga

Kui tundub, et kiusamisjuhtum on üsna tõenäoline, võiks järgmisena pöörduda otse kõne all oleva õpetaja poole. „Esialgu võiks läheneda sõbralikult. Paluda selgitada olukorra tagamaid, et kõik osapooled mõistaksid toimunut ühtviisi ja konflikt laheneks. Mõistvalt lähenedes võib õpetaja näol võita endale hea liitlase, kellest kujuneb ajapikku hoopis hea koostööpartner lapse kooliteel,” ütleb psühholoog.

Kolmas samm: kaasa tugistruktuur

Kui õpetajaga rääkides probleem ei lahene, tuleks kasutada kooli sotsiaalpedagoogi või psühholoogi abi. „Enamasti on reaalne tugistruktuuri spetsialistide abiga taolised probleemid aja jooksul ja vahel ka täitsa kärmelt lahendada.”

Neljas samm: pöördu juhtkonna poole

Kui läbirääkimised ei õnnestu isegi tugistruktuuride abiga, on järgmiseks etapiks kooli juhtkonnaga kontakteerumine. „Selline protsess võib tunduda pikk ja aeganõudev, aga ei pea seda ilmtingimata olema. Vahel on kasulik lasta pärast lapse märguannet natuke aega mööda, et jälgida, kas väidetav kiusamine jätkub või mitte. Kui probleem on siiski intensiivne ja esinevad kindlad märgid — ning võib-olla ka tunnistajad -, et õpilase suhtes ollakse ebaõiglased mingil süstemaatilisel moel, siis saab antud etapid ka kiiremini läbida või vajadusel mõne neist vahele jätta,” seletab Ots.

Miks õpetaja kiusab?

„Kõige keerulisemad on juhtumid, kus laps ei julge toimuvast rääkida ja ilmnevad kaudsed märgid kiusamisest — olgu siis kiusaja kes tahes. Laps võib tihti haigestuda, tunda üleloomulikku väsimust, vältida kooli või ainega seotut, meeleolu alaneb, võivad tekkida ootamatud nutu- või agressiivsushood (pigem väiksemate laste puhul), keskendusmisraskused, õppeedukuse ootamatu langemine,” loetleb Eva Ots.

Mis põhjus võiks õpetajal üldse lapse kiusamiseks olla? „Enamasti ei ole õpetaja kiusamine tingitud ametialastest eripäradest, vaid antud inimese enda isikuomadustest, mõtlemisest, neurootilisuse tasemest, väärtushinnangutest, vastutustundest, enda elusündmustest ja nendega toimetulekust. Seda nimekirja võiks jätkata pikalt,” tunnistab Ots.

„Samuti võib olla tegemist vastastikuse „koostööga” lapse ja õpetaja vahel. Ei ole harv ka olukord, kus pingete tekitajaks kujunevad lapsevanemad, kelle suhtlemismaneer kooliga ei soodusta ladusaid suhteid. Ülevoolav ja läbimõtlemata reageerimine võib tekitada lisaprobleeme, mida võib olla juba erakordselt keeruline lahti harutada. Näiteks vihane telefonikõne esimese märguande peale õpetajale, ilma tausta uurimata,” sõnab psühholoog. „Et abi ei muutuks „karuteeneks”, peaks oma sekkumisplaani võimalikult rahulikult planeerima, mitte esmase emotsiooni ajel tegutsema.”

Sekkuda tasub alati

Kiusatavale lapsele on suureks abiks toetav vanem. „Turvatunne on vajalik, et säiliks adekvaatne enesehinnang ja usk probleemide lahenemisse (nii väldib ka depressiooni ja muude haiguste teket). Koos olukorrale keskendumine ja selle läbi arutamine viib ka lapse arusaamisele, mis on täpsemalt toimumas. Sekkuda tasuks alati, aga oluline on kuidas ja kui palju,” räägib Ots, et sekkumine võib olla kaudne või otsene.

„Otsene sekkumine on lapsevanema isiklik osalemine juhtumi lahendamises. See võib olla vajalik, kui õpilane on veel väga väike või kiusamise märgid tõsised. Kaudse sekkumise puhul annab vanem näiteks lapsele nõu, kuulab ära ja arutab temaga võimalikke edasisi tegevusvariante, aga jätab otsese tegutsemise noore enda kanda.”

Võimalusel võikski sekkumine olla kaudne. „Näiteks suunata last ennast keerukaid olukordi lahendama. Tulemusena kasvab noores enesekindlus eluraskustest väljatulemise suhtes ja kinnitab talle, et ta on usaldusväärne ning võimekas isik. Hiljem tunneb ta ka täiskasvanueas ennast kindlamalt ja ei pelga konflikte,” soovitab psühholoog.

Oluline on, et kaudse sekkumise puhul ei jääks noorele mulje, et vanem jätab ta mures üksi. „Väljenduda võiks selgelt nii sõnades kui tegudes, et ollakse ikka tema kindel toetuspunkt.”

*Lugu pärineb Naisteka arhiivist