Enamasti on lapse esimene koolipäev kõigile pereliikmetele ja ka kooliperele tore ja meeldejääv sündmus. Aga kui laps ei taha kooli minna, mida siis teha? Põhjused võivad olla väga erinevad ja seega ühest vastust siin anda ei ole võimalik. Psühholoog Reet Laur annab lapsevanematele nõu, kuidas lapse hirme vähendada ja koolitee algus meeldivamaks teha.
Mõned soovitused vanematele, millest võiks alustada.
1. Aktiivne kuulamine.
Loob üleüldise baasi ka edaspidiseks suhtlemiseks. Proovige mitte kiirustada julgustavate väidetega: “Kõik on tegelikult hästi! Homme tunned ennast juba paremini!” Kui vanem lapse ebameeldivat tunnet sõnadega vähendab, siis laps ei pruugi mingil hetkel oma tunnetest enam rääkida.
Ärge kartke pause. Kui lapsel on raske mingil teemal rääkida, siis ta otsib sõnu ja vajab oma mõtete väljendamiseks aega. Ema ja isa võiksid rääkida sellest, mida nemad on analoogsetes olukordades teinud, ja selgitada, et hirm on loomulik osa elust.
2. Vanemad on oma lastele alati eeskujuks.
Lapsed kuulavad ja jälgivad oma vanemaid ka siis, kui täiskasvanu seda tähele ei pane. Seega võivad sellised jutud, mida täiskasvanud omavahel räägivad, lapseni jõuda, mis omakorda lapses ärevust tekitavad. Näiteks: “Mina küll ei tea, kuidas meie laps koolis hakkama saab. Kindlasti saab iga päev märkuseid” vms.
3. Lapse annete ja huvide avastamine.
Mõnele lapsele on võib-olla jätnud halva tunde mitmed koolikatsed ja vanemate ärevus nende katsetega seoses, palju sundi katseteks õppimisel. Vanemad saavad lapsi arendada mängulisemalt ja loovamalt ning kooli töövihikud peaksid jääma kooli.
4. Õpetada last olema endast teadlikum.
Osa lastest võivad olla ebakindlad ja võrdlevad ennast pidevalt teistega. Ühe võimalusena saab siin vanem õpetada last mängima mängu — milles olen tubli või mida oskan teha. Seda harjutust on võimalik teha enne magamaminekut, autos sõites (selleks on kohti ja võimalusi palju). „Olen tubli, kuna pesen igal hommikul ja õhtul hambaid, panen ennast ise riidesse, oskan lugeda, oskan sõita jalgrattaga jne ”. Alguses võib vanem natukene kaasa aidata, aga on oluline, et laps toob ise välja, mida ta oskab juba selles vanuses teha. Sellele ülesandele võib hiljem juurde lisada, mida tahaksin juurde õppida või mida osata teha. Ka vanem saab ise mängida kaasa, mida tema tahaks veel osata teha.
5. Erinevate tunnetega toimetulemine.
Rääkida erinevatest tunnetest. Õpetage lapsele selgeks mõned lihtsad lõdvestus- ja hingamisharjutused.
Hea kui peres mängitakse koos lauamänge, kus laps saab tunda võidurõõmu või kaotusvalu.
6. Kohanemine.
Ühed lapsed vajavad kohanemiseks aega rohkem kui teised.
Hea mõte on näidata lapsele kooli, kus ta õppima hakkab, ja uurida koos lapsega arvutis kooli kodulehekülge, ühiselt osta koolitarbeid.
Lapsevanem võiks rääkida sellest, mida tema lapse koolisoleku ajal teeb, andes nii lapsele positiivse pildi heast päevast, mitte kurvast ja igatsevast vanemast. Lapsele võib öelda, kuidas ema/isa tahavad juba kuulata lapse muljeid tema esimesest õpetajast ja klassikaaslastest ning kooli minemise ja suureks kasvamise seosest.
Vanemad võiksid rääkida oma positiivsetest kogemustest koolis, mis neil põnevat juhtus. (Ma ei soovitaks rääkida alguses negatiivsetest asjadest, kui mõnel vanemal see meeles on). Samuti võib seostada mingit järgnevat meeldivat sündmust kooliga: “Kui su sünnipäev tuleb, siis sa oled juba kolm kuud koolis käinud.”
7. Fantaasia kasutamine.
Mõnele lapsele meeldib koos vanemaga kujutada ette oma esimest koolipäeva. Niisugust jutustust võiks alustada hommikust, kui laps ärkab, ja milliseks see pidulik päev kujuneb. Sellise jutustuse jutustamine aitab ka neid lapsi, kes väga kergesti ei sõbrune. Koos vanemaga räägitakse ja kujutatakse ette, et klassis on palju lapsi ja kindlasti leiab ta kellegi, kes talle meeldib, või aitab õpetaja tal pinginaabri leida.
8. Rollimängude mängimine.
Soovitan ka rollimänge koos vanemaga mängida: olla nemad ise, õpetaja, teised klassikaaslased.
9. Vanemate keelekasutus.
Lause: „Nüüd on sul viimane aeg multifilme vaadata või mängida oma mänguasjadega, varsti lähed kooli ja siis pead küll ainult õppima” võivad last heidutada. Lapse enesehinnangut kahjustavad ka korduvalt kasutatud laused: „Sa käitud nagu tita…”, „Sa ei suuda minutitki paigal istuda…” …
10. Lahkuminek koolis.
“Head-aega ütlemised” lapse ja vanema vahel peaksid olema lühikesed, et see ei suurendaks hirme. Kui laps ei taha vanemast lahti lasta, siis võiks paluda näiteks paaril päeval kooliuksele vastu tulla õpetajal, kes lapse klassiruumi juhendab. Üks võimalus on saabuda kooli täpselt samal ajal, kui mõni tema sõber või lemmikkaaslane. Võib pakkuda, et laps saab võtta kaasa midagi kodust, näiteks kirja emalt, mis on taskusse pandud, foto vms.
11. Laste füüsiline areng.
On oluline, et laps oleks ka füüsiliselt arenenud. Siin saavad vanemad palju kaasa aidata. Laps peaks oskama palli püüda ja visata, joosta, hüpata. Kui kehaline ettevalmistus on hea, tunneb laps ennast reipalt ja ka kehalise kasvatuse tunnis hästi.
12. Koolirutiin.
Laps peabki aru saama, et nüüd koolis käies ongi teistmoodi.
Soovin teile kõigile ilusat kooli algust ja ärge kartke nõu küsimast ka erialaspetsialistidest õpetajatelt ja psühholoog-nõustajatelt.
Reet Laur
Psühholoog-nõustaja
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
