Mõned soovitused vanematele, millest võiks alustada.
1. Aktiivne kuulamine.
Loob üleüldise baasi ka edaspidiseks suhtlemiseks. Proovige mitte kiirustada julgustavate väidetega: “Kõik on tegelikult hästi! Homme tunned ennast juba paremini!” Kui vanem lapse ebameeldivat tunnet sõnadega vähendab, siis laps ei pruugi mingil hetkel oma tunnetest enam rääkida.
Ärge kartke pause. Kui lapsel on raske mingil teemal rääkida, siis ta otsib sõnu ja vajab oma mõtete väljendamiseks aega. Ema ja isa võiksid rääkida sellest, mida nemad on analoogsetes olukordades teinud, ja selgitada, et hirm on loomulik osa elust.
2. Vanemad on oma lastele alati eeskujuks.
Lapsed kuulavad ja jälgivad oma vanemaid ka siis, kui täiskasvanu seda tähele ei pane. Seega võivad sellised jutud, mida täiskasvanud omavahel räägivad, lapseni jõuda, mis omakorda lapses ärevust tekitavad. Näiteks: “Mina küll ei tea, kuidas meie laps koolis hakkama saab. Kindlasti saab iga päev märkuseid” vms.
3. Lapse annete ja huvide avastamine.
Mõnele lapsele on võib-olla jätnud halva tunde mitmed koolikatsed ja vanemate ärevus nende katsetega seoses, palju sundi katseteks õppimisel. Vanemad saavad lapsi arendada mängulisemalt ja loovamalt ning kooli töövihikud peaksid jääma kooli.
4. Õpetada last olema endast teadlikum.
Osa lastest võivad olla ebakindlad ja võrdlevad ennast pidevalt teistega. Ühe võimalusena saab siin vanem õpetada last mängima mängu — milles olen tubli või mida oskan teha. Seda harjutust on võimalik teha enne magamaminekut, autos sõites (selleks on kohti ja võimalusi palju). „Olen tubli, kuna pesen igal hommikul ja õhtul hambaid, panen ennast ise riidesse, oskan lugeda, oskan sõita jalgrattaga jne ”. Alguses võib vanem natukene kaasa aidata, aga on oluline, et laps toob ise välja, mida ta oskab juba selles vanuses teha. Sellele ülesandele võib hiljem juurde lisada, mida tahaksin juurde õppida või mida osata teha. Ka vanem saab ise mängida kaasa, mida tema tahaks veel osata teha.
5. Erinevate tunnetega toimetulemine.