Küsimusi, mida on vaja kogu perega ühiselt lahendada, on palju: kellega laps kooli läheb ja kellega koju tuleb? Kes teda kodus vastu võtab? Kus ta lõunat sööb ja mida ta sööb? Kuidas ta huviringi jõuab? Isegi selline lihtne küsimus nagu kust täpselt koolimajja sisenetakse ja oma klassi jõutakse, on väikese koolilapse jaoks suur ning vajab selget ja lihtsat vastust.

“Täiskasvanu peab seda taipama ning last aitama,” rõhutab Salk. “Kujutage ette ennast uuel töökohal, täiesti võõraste inimeste keskel ruumides, kus te varem pole viibinud. Nüüd mõelge see tunne mitmekordseks ja saategi aimu, mis teie lapse sees toimub.”

Psühholoogiline nõustaja ütleb, et ideaalis peaks kogu pere lapse esimestel koolikuudel koostööd tegema. Peaks olema aega last viia ja tuua, teda kuulata. Super, kui saab paariks nädalaks töölt puhkusele jääda ja last tema suure sammu juures toetada.

Tegelikkus on sageli teine

Tegelikkus on aga teine, sageli ei pääse vanemad keset tööpäeva lapsele vastu või siis on nii kiire tagasi tööle jõudmisega, et kuulamiseks-rääkimiseks aega ei jäägi. Hea, kui on appi võtta vanaemad-vanaisad, tädid-onud, vanemad õed-vennad. Abiks ehk saab olla ka mõni naabritädi või samas koolis õppiva teise lapse vanem. Salk soovitab ühes koolis õppivate laste vanematel üldse rohkem koostööd teha, ülesandeid jagada, sest kuidagi moodi tuleb nüüd uus süsteem ehk uus turvaline elukorraldus tööle saada.

Psühholoog paneb vanematele südamele, et üle paanitseda ka ei maksa — lapsevanema paanika kandub lapsele. Ta ju näeb, et ema (isa) on ärevil, hirmul, närvis. Järelikult on kool koht, mida tulebki väga karta.

“On tähtis, et vanemad tegeleksid aegsasti oma halbade koolimälestuste ja talletunud hirmudega, suured koolitraumad peavad jääma nüüd minevikku,” rõhutab psühholoogiline nõustaja. “Loodame ikka, et koolisüsteem aina areneb ja õpetajad muutuvad ka üha professionaalsemaks. Kui küsimused ja hirmud sugugi rahu ei anna, siis tuleb minna õpetajaga rääkima. Jah, neil on küll kiire ja lapsi on palju, kuid usun, et sellest on kasu.”

Mõnikord läheb kohanemine lapsel aga nii raskelt, et tekivad seedeprobleemid, öine voodimärgamine jm. “Seda ei tohi tähelepanuta jätta, siis on aeg pöörduda koolipsühholoogi või lastepsühholoogi juurde,” paneb psühholoogiline nõustaja vanematele südamele.