Küll aga on üks valdkond, kus me oleme kõrges hinnas. Nimelt tüütud, kuid vajalikud majapidamistööd. Ida-eurooplannad on teistest naistest peajagu üle. Sest me oskame. Oskame süüa teha (noh, mina küll ei oska, aga ma räägingi üldiselt). Oskame asju parandada ja õmmelda (seda oskan isegi mina). Oskame pesu triikida (oskan, aga lihtsalt ei tee, tüütu ja vastik). Oskame põhjalikult koristada ja vajadusel tapeeti seina panna (oskan ja oskan). Paneme kokku mööblit, koome sokke ja kampsuneid, nii et silm ka ei pilgu ja käsi ei värise. Sisuliselt oskame ka sitast saia teha, kui ikka väga vaja on. Nõukaaegne raske lapsepõlv kasinates oludes ning kasvatus on tegusaks, kokkuhoidlikuks ja töökaks teinud.

Eesti mees seda hinnata ei oska, sest „hähh, tavaline asi, PEADKI kõike ise tegema ja oskama“. Kui ei oska või ei taha, siis ei kõlba sa kuhugi: teisitimõtlejaid või –käitujaid ei sallita kuskil. Eriti mitte oma kodus. Välismaa mees aga vaatab ja imestab. Algul hakkab ehk vastugi, sest „miks sa käsitisi pesu pesed, kui pesumasin rikkis- vii ikka pesumajja“ või „kes siis ise remonti teeb, selleks on ikka töömehed olemas“. Uhkus ja kokkuhoid põrkuvad ning uhkus kipub võitma, sest ega „ma mingi kooner pole, et remondimeest palgata ei jaksa“. Kui aga selgub, et esmapilgul ogaraks peetud nääpsuke naisterahvas pigem agar on ning tõepoolest lae ära värvib, tapeedi seina silub ning kummuti juhiste abil kokku paneb, on arvamus muutunud. Jäädavalt.

Olen kuulnud nii inglaste kui iirlaste käest, kuidas kodus toimetavad naised on neile kui lotovõit. Kui kinnipüütud sinilind. Nii uskumatu ja ometi nii reaalne. Jah, ka nende emad ja vanaemad oskasid keeta ja küpsetada, kududa ja õmmelda. Omavanused naise- või pruudikandidaadid see-eest ostavad külmutatud valmistoite, mis mikrolaineahjus soojaks lastakse; katkised asjad visatakse minema ning asendatakse uute ning moekamatega; elamist sisustavad disainerid ning ehitavad valmis tellitud töömehed; riideid korrastavad ning triigivad keemilise puhastuse töötajad. Milleks oma väikest peakest vaevata ning geelküüsi kurnata, kui saab raha eest kõik korda aetud.

Küll aga ei tähenda meie naiste üliagarus, et meid tasuta kodumasinateks või –abilisteks peetaks. Pigem tunned, kuidas sind hinnatakse. Isegi minu hollandlane tänab iga kord selle kesise õhtusöögi eest, mis ma kuidagimoodi olen suutnud valmis mökerdada. Tänab tihti kohe kaks korda, eelnevalt uurides, ega ta ennist ei unustanud. Märkab, et olen päevi hunnikus olnud pesu kokku voltinud või pesumasinast uue laari kuivama pannud. Loomulikult ei arva ma, et mind iga sammu eest ette ja taha tänama ning kummardama peaks. Aga väike tähelepanu osutamine on vajalik. Mul on vaja näha, et mind ja mu olemasolu märgatakse, et minu tegemisi ei võetaks iseenesest mõistetavalt. Seda eriti kodustes pisiasjades. Jah, ma oskan. Jah, ma suudan. Aga ma pean ka TAHTMA asju teha. Ja seda saavutada on juba keerulisem…