Mul on kolm väikest last, kõige noorem 2,5-aastane. Ma ei ole neist praktiliselt kunagi eemal — olen kodune ema, kaks vanemat last käivad küll lasteaias, aga mitte päris igapäevaselt, noorim on veel kodus.

Oleme perega üsna palju reisinud: käinud läbi kõik Muumimaad ja Legolandid ja igasugused lõbustuspargid. Kolme lapsega reisimine on küll tore, aga nagu arvata võite või isegi kogenud olete, siis ka väga väsitav. Sel kevadel hakkas mees rääkima, et me võiksime kahekesi reisile minna — lapsed on selleks juba piisavalt suured. Alguses ei läinud ma üldse selle ideega kaasa, sest mõte sellest, kuidas me lapsed hoidjaga koju jätame ja ise lõbutsema sõidame, tundus imelik.

Kuna mees vaatamata minu esialgsele vastasseisule ikka üsna tihti selle teema üles võttis, siis hakkasin ka mina tasapisi selle mõttega harjuma, kuni lõpuks olin juba nii harjunud, et hakkasime koos sobivat sihtpunkti otsima.

Lõpuks lendasimegi mehega kahekesi Pariisi. Küll mul oli raske alguses harjuda sellega, et lapsi pole — iga kord, kui ma midagi põnevat nägin, siis mõtlesin esimese asjana sellest, kuidas see mu lastele meeldinud oleks. Aga juba esimese reisipäeva lõpuks hakkas see emotsioon kaduma ja hakkasin ise asju nautima. Kuna lapsed olid turvaliselt hoitud ja teadsime, et nendega on kõik korras, siis selle reisi teine pool oli täielik paradiis — mulle tulid taas meelde ajad, mil olime mehega veel kahekesi, kogu see kirg ja romantika...

Kui reisilt tagasi jõudsime, olime mehega mõlemad täiesti puhanud ja õnnelikud, mis muutis meid ka paremateks inimesteks ja lapsevanemateks.

Soovitan kõikidele emadele ja isadele vahel ka ilma lasteta midagi ette võtta ja ilma süümepiinadeta nautida häid ja ilusaid asju ka siis, kui neid lastega jagada ei saa. Nüüd olen ka mina seda usku, et vanemad päriselt vajavad vahel lastest puhkust — see muudab nad ainult paremateks vanemateks.

Kirjutage Naistekale, kas teie ka ilma lasteta puhkamas käite.