Raivo Järvi: Riiete järgi võetakse sind vastu, käitumise järgi saadetakse ära

 (21)
Raivo Järvi: Riiete järgi võetakse sind vastu, käitumise järgi saadetakse ära
Foto: Ilmar Saabas

Raivo Järvi (55) näeb alati kadestamisväärselt hea välja. Jääb mulje, nagu oleks tema päevitunud jume, lai naeratus ja uued hästiistuvad riided just äsja mõnelt elegantselt Lõuna-Euroopa puhkuselt soetatud.

Tegelikult on tema moetarkus paljuski pärit Kanada onult ja riideid armastab ta eri põhjustel osta pigem Eestist.

Eestis elab väga palju inimesi, kes mäletavad oma lapsepõlvest Onu Raivot. Alates Kass Arturi ja Leopoldi aegadest kuni “Jutupliiatsini” välja oled sa aastakümneid ekraanil olnud. Milline aga nägi välja väike Raivo enne, kui ta Onuks hakkas?

Väga varasest noorusest mul mingeid riietusega seonduvaid mälestusi pole. Isa-ema tulid Siberist tagasi, aeg oli vaene ja mina olin üsna hea ja kuulekas laps, kandsin seda, mida emme käskis. Mäletan, et mulle õmmeldi üks ülikond, nagu tol ajal kombeks — pintsak koos lühikeste pükstega. Selle ja mõne teise asja kohta ema ikka ütles, et kanna ilusti.

Minu isa mängis Valgrega ühes bändis. Seal ei lasted end sellest nõukaajast väga segada, “sätung” oli teistmoodi, elegantsem, ülikonnad võisid küll kulunud olla, aga taskurätt ikka taskus, korralik lipsusõlm ees. Ema oli meie peres riietuse sättija ja ise väga stiilne daam. Tõsisem huvi riietuse vastu tekkis mul murdeeas, siis teadupärast kiputakse äärmustesse minema. Siis oli hipide aeg, aga ma ise väga hipi ei olnud, pigem puhtama riide kandja. Mul olid keskmisest paremad riided tänu Kanada onule, kes armastas ikka öelda: “Kõige parem toit on see, mis sulle maitseb, ja kõige ilusam riie see, mis meeldib”. Tema ise oli väga noobel vana, veel eakana pidid tal ikka olema Burberry särgid.

Olen kuulnud linnalegende, et joonistasid täpselt üles riided, mida keegi teine sulle ostma pidi?

Tõsi, joonistasin küll, kui oli vaja asja selgitada. Näiteks läkitasin Kanadasse pildi, kui sugulased olid saatnud mulle mingi imeliku asja soovitud teksaülikonna asemel. Lihtsalt kirjelduse järgi ei suutnud nad uskuda, et on vaja mingeid dokitöölise riideid, aga siis läksid selle joonistusega poodi ja kõigil oli asi selge. Joonistamine haakub selle teemaga laiemaltki. Lavakujundust ma väga ei tee, aga kostüüme küll. “Pipi!Nuki!Puhh!” etendusele tegin viimati kostüümid. Ma pole seda asja õppinud, aga tean, milline peab lõpptulemus kellegi seljas välja nägema. Mul on üks mõte, mis ei saa ilmselt kunagi teoks. Ma pole kunagi käinud vabariigi aastapäeva vastuvõtul, lihtsalt on tekkinud tõrge, sest oleks tahtnud minna Raivo Järvina, mitte aga Riigikogu liikmena.

Kui me abikaasaga kunagi siiski peaksime osalema, disainiksin mina talle kleidi ja Estonia õmblejannad õmbleks selle valmis. See mõte mulle meeldib ja nii tahaks teada, kas ma oskan temas selle kõige olulisema ja ilusama välja tuua. Mulle isegi meeldiks hakata moekunstnikuks. Kummaline, miks enamus moekunstnikke on homod. Kui kunstikooli ajal sai akti joonistatud, käis ikka jutt, kuidas mees tunnetab naise keha, kui seda kunstis kujutab. Nii peaks see ju ka moekunsti puhul olema! Ma olen sügavalt heteroseksuaalne inimene, aga seda tuleb küll nentida, et välismaal poes käies tundub mulle, et homodest meesmüüjad oskavad sind teistmoodi vaadata ja väga hästi silma järgi soovitada, millised rõivad sobivad ja istuvad.

Kuidas te abikaasaga riideid valite, kas käite koos ostmas ja mõjutate teineteise valikuid?

Tema minu abi tahab küll, minul pole vaja, tean alati ise väga täpselt, mida vaja on ja mis kõige paremini sobib. Ma ostan hea meelega ka üksi, sest ostleme naisega üsna erinevates poodides. Samas pole mul head lõhnataju, naine ostab mulle lõhnad. Meenuvad Lagerfeldi ja Yves Saint Laurent´ intervjuud — minu meelest on nad alati rõhutanud, et riide teeb inimene seal sees. Vaatan vahel Fashion TV-d, kui jõusaalis käin, seal on ju ka näha, et igal moekunstnikul kipub olema muusa, tüüp, kes kannab tema asjad välja. Tänavalgi vaatad, et mõni kohe naudib oma riietust ja stiili. Minu naine on ka selline, kes kannab asjad ilusaks.

Räägid sa poja riietuse osas kaasa, on teil selles küsimuses ühised seisukohad?

Mina tunnen ennast oma east nooremana ja mõnikord väljendub see mõne detailiga mu riietuses, siis vahel poeg ütleb, et see pole päris minu stiil. Aga muidu oleme vist natuke sarnased, poeg oli just Austraalias ja kulutas ikka päris tublisti riiete peale.

Kas eelistad osta riideid Eestist või pigem välismaalt?

Nii ja naa. Ma ostan üsna hea meelega riideid ka Eestist, ei arva sugugi, et siin pole midagi saada. Tihti leian väga häid asju allahindlustelt. Eks see on omamoodi õnnemäng, kohe ei raatsi ära osta, aga allahindluste ajaks ei pruugi sobivat eset enam alles olla. Ma käin üldiselt hästi kaua asju näppimas, hetkeajendi mõjul ei osta. Tahan tõeliselt häid ja kvaliteetseid asju ja valin neid hoolega. Mõnikord olen ostnud odava asja, aga pärast ei tunne ennast sellega hästi. Samas ei tunne ma ka näiteks Armanis ennast hästi, see on liiga kallis ja pole päris minu stiil ja klass. Igal juhul tahan rõhutada, et ostmisel on hea usaldada professionaalseid müüjaid. Kaubamaja müüjaid kiidan, nad on väga asjalikud ja oskavad hästi soovitada. Helsingi Stockmann on hea valikuga pood.

Millised kaubamärgid sulle meeldivad?

Mul on kahju, et Eestis ei müüda enam RedGreeni ja Tigerit, need märgid mulle meeldisid ja sobisid. Praegu ostan Marc O´Polo asju, mõnikord Lacoste’i. Ganti pood meeldib väga. Hugo Boss seevastu tundub liiga tavaline. Aga Hugo paradoksaalsel kombel väga meeldib, praegugi on seljas just Hugo pintsak ja särk. Ma ei taha, et firmamärk välja paistaks, see aeg on möödas. Üleüldse armastan minimalismi ja liialdamine mulle ei meeldi. Sõltumata moevoolust peab leidma lihtsalt oma komponendid ja oma värvid. Must mulle meeldib ja sobib, juurde näiteks kärtssinine. Olen suur James Bondi filmide fänn ja ütlen ikka, et vaadake, kuidas Bond riietub, ja te ei pane kunagi mööda.

Oled ühes varasemas artiklis kiitnud Eesti naiste ilu ja stiilitunnetust võrreldes soomlannadega. Kas arvad praegu samamoodi või on meie naiste riietuses ka midagi, mis ei meeldi? Õigupoolest on ju meie tänavapildis eesti ja vene naised…

Eesti naised meeldivad rohkem. Vene naised on küll julgemad ja huvitavamad, aga panevad natuke üle. Üldiselt on meie naised kenad ja naiselikud, aga kohati on enesekindlatel edukatel naistel liiga tibilikke elemente. Meie tüdrukud vaatavad ja jäljendavad liiga palju üksteist. Kui käia näiteks Stockholmi tänavatel, siis on kõik tasakaalus ja silmal hea vaadata, julge lõige on neutraalsete värvidega ja vastupidi, ei mängita üle.

Mida sa aga arvad Eesti meeste riietusest?

No ei arva väga hästi. Mõnikord vaatan näiteks seda, kuidas meie mehed teatrisse lähevad. Naised on kenad ja sätitud, kleidid, kontsakingad… mehed lohisevad järel halides halvasti istuvates ülikondades, pruunid kingad jalas. Kanada onu õpetas mulle mängu arva-kust-riigist-inimesed-tulevad, ja tõesti, mingeid rahvusi oli välimuse põhjal lihtne tuvastada, näiteks sakslased armastavad kindlaid värve ja lõikeid. Postsovjette sai pea alati kindlaks määrata jalanõude järgi. Nii et esimene, kuhu meie mehed panustama peaks, on kingad. Minu lemmikpood Tallinnas on Classic, kus müüakse Crockett&Jonesi kingi, väga kvaliteetsed ja klassikalised mudelid, aga liiguvad ka moega kaasas.

Milliseid aksessuaare sa kannad?

Ma kannan kella. Kunagi tellis kellafirma Wrist minult lastekellade sihverplaatide disaini ja nende joonistamise eest on mul nüüd Tag Heuer. Minu meelest ongi kell mehe ainuke ehe. Punkt läheb kohe maha mehel, kellel on klotser sõrmes või kett kaelas.

Mis sulle disainis laiemalt huvi pakub, mida imetled?

Autod, kellad ja relvad kui disainitooted meeldivad, ja mulle lähevad korda lood seal taga. Imetlen ja naudin seda craftmanshipi. Näiteks kui kelladest rääkida, siis Longines, mida Charles Lindbergh kandis üle Atlandi lennates. Autodest Alfa Romeo — mulle meeldib, et autole pole mõeldud suvalist sümbolit, vaid märgi moodustavad Visconti hertsogi vapp ja Milano linna vapp. Või võtame mulle sümpaatse Saabi oma kuningliku vapikrooniga.

Eestis võiks ka olla julgeid nimega asju. Mulle meeldib Baltmani firma, aga nende nimi ei meeldi, kuidagi tavaline ja jälle selline… Baltikum. Meelis Milder on nii sümpaatne inimene, aga ehk liiga tagasihoidlik, minu meelest võiks Baltmani nimi pigem Milder olla. Kõlaks ju välismaal ka väga hästi.

Auto ja riided on kõik tarbeesemed. Samas ei saa hukka mõista inimest, kellele ei meeldi Kias istuda. Aga kui mõni ostab n-ö enda klassi kohta liiga kalli riide, on pahatihti näha, et kõik, mis tal on, on riietes. Vahel natuke naeran, et minu endaga on sama lugu: olid mul siin vene aja lõpus ühed uhked ja kallid Adidase tossud ja siis üks Eesti rikkamaid mehi kommenteeris: “Aga see on ka kõik, mis tal on”. Samas pole paha väikse nõksu võrra sellest klassikuuluvusest üle hüpata ja natuke paremini riides käia. Mozart teatas ühes oma kirjas isale: “Isa, sain viimase teose kirjutamise eest väga head raha. Aga kulutasin selle kõik kohe ühe kuue peale, sest see oli nii imetore ja suurepärane kuub.” No ja lõpuks maeti Mozart ju vaestehauda!

ajakiri Mood detsembrinumbri kaanefoto

Kunstiajaloost on head näited Michelangelo ja Leonardo. Esimene kais roobades ja ei hoolinud iial, mis tal seljas on. Leonardo oli täielik vastand — alati väga stiilne ja hoolitses oma väljanägemise eest. Selle peale aga kuluski kogu raha, nii et tegelikult käis Leonardo ukselt uksele ja elas rikaste juures. Michelangelo ja paljud kaasaegsed kadestasid teda, sest väljapoole paistis Leonardo ju kui jõukuse ja heaolu kehastus. Kui aga Michelangelo suri, selgus, et just tema oli Medicite järel rikkuselt teine Firenzes. Itaallastel kipub asi tänapäevalgi Leonardo moodi olema, kõik on seljas, ise elavad mammadega ühes korteris. Skandinaavias on jälle vastupidi. Mina olen pigem see, kellele on oluline hästi riides käia, sest minu meelest väljendab see suhtumist nii endasse kui ka teistesse. Mu Kanada onul oli selle kohta geniaalne lause: “Sinu riiete järgi võetakse sind vastu, sinu käitumise järgi saadetakse ära.”