Rasedus — kas tõesti 9 kuud mälukaotust?
Looduse poolt on naistele pandud ühelt poolt nii emotsionaalseid kui füüsilisi üleelamisi sisaldav, kuid teisalt ka meeliülendav ja üllas ülesanne — sünnitada lapsi. Kõikjal rõhutatakse, et rasedus on naise jaoks loomulik ja sellesse ei tohi mingil juhul suhtuda kui haigusesse. Miks siis peaks tegema uuringuid, tõestamaks, et rasedad naised on vähemväärtuslikumad ning kehvem tööjõud, pidades silmas seda, et väidetavalt on nende teovõime pärsitud ja nad ei suuda omandada “õnnistatud seisundis” uusi teadmisi?
Kui paljud asutused ja firmad sellisel juhul sooviksid ja soosiksid oma töötajate rasestumist? Kuidas suhtutakse sellesse, et viimased aastad (vähemalt minu tutvusringkonnas) on olnud üllatavalt head “beebiõnne” poolest. Kui kõik mu tuttavad rasedad (või siis äsja sünnitanud naised) kokku lugeda, jääks sõrmedest-varvastest puudu. Kas see siis tähendab, et Eesti tööturul liigub ringi hulk naisi, kes ei kasuta kogu oma olemasolevat ajupotentsiaali töö hüvanguks üksnes sellepärast, et nad ootavad last?
Kedagi ilmselt ei üllata, et naised ON raseduse ajal teistsugused kui tavaliselt. Ilmselt on see nii looduse poolt seatud — peab kohanema oma uue rolliga, elumuutusega, mis lapse sünniga kaasneb. Peab toime tulema oma hirmude ja teadmatusega, samuti oma füüsises toimuvate muutustega. On ju loomulik, et keskendudes ühele tähtsale asjale, kipume me unustama teisi, vähemtähtsaid. Kui aus olla, siis ei ole ju see ainult rasedate probleem!?
Kertu lugu
Kertu, 25-aastane naine, abielus ja 9-kuuse tütre ema tunnistab, et rasedus pani tema hoopiski n.ö täiskäigul tööle, tal tekkis tohutu keskendumisvõime ja kohusetunne. Eks ka elu hetkeseis nõudis seda — bakalaureusetöö vajas kirjutamist, ülikool lõpetamist. Vaja oli leida endale töö ja otsustada ära millisesse linna rajada kodu, samuti korraldas ta ka veel ukse ees olevaid pulmi. Niimoodi täie auruga, korrakski peatumata ja endale aru andmata oma tohutust väsimusest, läkski kõik lausa ideaalselt korda ja midagi ei ununenud ega jäänud ka tegemata.
“Ma ei saanud endale lubada, et ärkan hommikul ja olen unustanud, mida ma tol päeval tegema pean. Kõik oli must-valgel silme ees ja vajas tegemist.” Parasjagu seisis ees ka töökohavahetus ning juba uuele töökohale asudes teadis ta, et ei saa seal olla isegi katseaja lõpuni. Tööandjale Kertu oma rasedusest ei teatanud, kuna kartis, et sel juhul ta ei läbigi tihedat konkurssi. Seega pani teadmine, et oma olukorda nagunii varsti varjata ei saa, teda veel suurema innuga töötama ja endast nii kodus kui tööl 200% andma.
Hajameelsus ja väsimus saabus alles pärast lapse sündi ja jätkub siiani. “Üsna tavaline on, et ma pistan hommikul toidu mikrolaineahju, et seda soojendada ja kui masin on oma töö lõpetanud, pistan ma pea hoopis külmkappi ja olen hämmeldunud, et seal polegi sooja toitu,” tunnistab ta naerdes.
“Ebaharilikud pole ka juhud kui hommikul näovee asemel küünelakieemaldaja haaran, seda vatipadjale läigatan ja siis sellega nägu puhastama kukun,” lisab ta. Vahendite äravahetamisi on juhtunud rohkemgi. “Ühel päeval kui laps oli natuke nohune, ostsin apteegist astelpajuõli ja žen-žen´i tilkasid. Asusin vatitiku ja oletatava õige asjaga lapse nina puhastama.
Alles siis kui olin hiljem ka enda peal proovinud, mida laps tundis nina puhastuse ajal, sain aru, et olin seda teinud piiritust sisaldavate tilkadega. Ehmatus oli suur, aga laps ei teinud teist nägugi,” räägib Kertu. Ka oli ükskord juhus, kui ta kaubamaja parklas meeleheitlikult autost välja saada püüdis, (miski takistas seda tegevust) tabamata, et oli unustanud end turvavööst vabastada.
Kairi lugu
Kairi, 30-aastane, vallaline ja 5 kuud rase (lapse isa elab välismaal).
Küsimuse peale, kuidas siis rasedus ka mälule mõjub, pahvatab Kairi naerma. “Sa ei kujuta ette, mis minuga toimub! Kui varem kirjeldati mind eraelus suhteliselt hajameelse ja „udu“ inimesena ja oma ametikohal kui väga korrektset ja kohusetundlikku ametnikku ja n.ö “alati valmis!” tüüpi, siis hetkel olen ma täiesti ümber pööratud. Ainus, millele ma suudan mõelda, on mu kasvav kõht. Istun tööl arvuti taga ja avastan end juba liiga tihti totra näoga naeratades tühjusse vaatamas ja oma kõhuelanikule mõtlemas. Ainus mõistlik Internetiportaal on minu jaoks Perekool, milles ma elan, millele ma elan ja kus ma saan oma suhtlusvajaduse rahuldada.”
Põhjused, miks Kairi suudab vaid oma rasedusele mõelda ja ei millelegi muule, on väga inimlikud. Viimase 3 aasta jooksul on tema elus toimunud väga suured muutused. Ta läks lahku oma elukaaslasest, kellega oli pea 10 aastat koos elanud, ta kaotas oma esimese lapse elades läbi nurisünnituse, jäi ilma oma tööst, mida ta armastas ja millele oli suurema osa oma ajast pühendanud. Nüüd on tal uus elu — uus armastus, uus töökoht ja ta on uuesti rase. Ta on lihtsalt õnnelik ja keskendub sellele, mis on antud hetkel tema jaoks tähtis.
Kindlasti on tema ülima keskendatuse taga ka see, et tema lapse isa ei ela hetkel temaga koos ja Kairi ei saa jagada oma rasedusega seotud mõtteid ja tundeid vahetult, vaid peab seda tegema telefoni või meili teel. Ometi ei puudu ka tema elust naljakad seigad, mis puudutavad hajameelsust ja lihtsalt täiesti tavalist unustamist. “Tavaline on, et kui ma hommikul kodust välja astun, läheb mul meelest, kuhu ma minema pidin — kas tööle või kooli või poodi või trenni? Kui ma lähen trenni, siis olen kindlasti mingi väga olulise komponendi oma trenniriietusest maha unustanud. Kui mu sihtkohaks on töö, siis suudan koju unustada kontorivõtmed, uksekaardid jms.
Kui juhtun liiklema oma bensiinimootoriga autoga, siis tahan seda ilmtingimata tankida diisliga, kui ema diiselmootoriga autoga, siis nagu aamen kirikus — sõidan bensiinitankuri juurde! Loodan, et see kõik lõpeb ükskord,” ohkab Kairi. Samas aga tunnistab ta, et kõigis olmelistes küsimustes oli ta ka enne rasedaks jäämist hajameelne ja tegi vaat, et veel kohutavamaidki “trikke” nii kõikvõimalike tehnika- kui ka muidu riistadega. Sarnaseid lugusid võib rääkida veel ja veel, kuni laustotrusteni välja…
Lugege naistefoorumeid ja te leiate kümneid ja kümneid inimesi, kes ilma valehäbita tunnistavad oma nõrkust olla hajameelne ning kes aeg-ajalt kasutavad siiski vähem kui 100% oma ajumahust…
Pärast nende lugude lugemist tabab kõiki kindlasti suur äratundmisrõõm — aga minagi olen ju selliseid asju teinud ja mitte vähe, vaid koguni korduvalt! Ja minul tekib küsimus, kas rasedusega kaasneb ikka mälukaotus või mingi n arvu korda väiksem ajumaht ja selle veel väiksem kasutamine? Samas seaksin ka lugupeetud teadlase uuringud kahtluse alla. Kas meis kõigis ei pesitse see hajameelsuseuss?
Näiteks juhul kui me oleme armunud ja liiga õnnelikud, et argipäeva pisiasju meeles pidada (olgugi, et selleks on tähtis töökoosolek uue ülemusega) liiga hõivatud mingi töö või probleemiga, stressis ja väsinud või lihtsalt liiga oma mõtetes kinni. Siinkohal lõpetakski traditsiooniliselt eesti vanasõnaga, et — “tegijal juhtub nii mõndagi!” Tolerantsus kaasinimeste suhtes, rasedate või mitterasedate, aitaks ära jätta nii mõnegi mõttetu teadusuuringu, mis niigi emotsioonide ja hormoonidemöllu käes vaevlevatele rasedatel vererõhu veel kõrgemaks ajab.
Elagu rasedad naised ja kõik, kes on teel selle suurima ime poole meie hallis ja argipäevases maailmas!
