Avaldasime 150 autori luuletusi. Tahan lohutada neid, kelle luuletusi me välja ei pannud: me ei hinnanud ega alahinnanud kuidagimoodi teie tundeid, südamevalu ja pisarate kibedust, vaid ainult kirjalikku eneseväljendusoskust. Tegelikult on kõik need luuletused kirjutatud ju tõesti südamest ja suure tundega.

Ma oleksin pisarateni rõõmus igaühe üle neist, kui see oleks saadetud spetsiaalselt mulle mõeldes. Aga meil oli konkurss. Ja igal konkursil on zhürii. Niisiis, saage tuttavaks, teie seekordsed arvustajad: Triin Soomets, Karl-Martin Sinijärv ja Jüri Pino.

1. Kuidas kommenteerite konkursi üldist taset?

Karl-Martin Sinijärv: Konkursi põhjal annaks koostada sõnastiku sõnadest ja riimidest, mida „romantiliste luuletuste” puhul tavatsetakse kasutada. See ei saaks väga pikk sõnastik olema. Kõige harjumuspärase liiga luule moodi luule sekka trehvas üllatavalt palju ärksat ja kohe päris häätasemelist poeesiat. Üldse — ilus, et inimesed ilusasti mõtlevad. Isegi kui see va kirjapanek kõige paremini välja ei kuku.

Triin Soomets: Üldine tase päris kõrge, meeldiv üllatus.

Jüri Pino: Kuna mina täiesti ausalt luulest tegelikult õhkagi ei taipa, otsustan ainult selle järgi, mis mulle meeldib, ei meeldi, ei mõista ka taseme kohta midagi öelda. Tsiteerin vaid kodanik Männikest, et kui meesterahvas pealt 25. eluaastat veel luuletab, tuleb ta arvele võtta. Ega ma mingit väga suurt rõõmu noist lauludest saanud, ütle vaid sõna “romantika” ja inimene kukub nagu kokku, hakkab igasugust haledust produtseerima. Ehkki, eks romantika peagi vist halearmas ja natuke nutune olema.

2. Mõni hea sõna kirjutatatele soovituseks?

Karl-Marin Sinijärv: Ei maksa riimidesse krampuda ega kirjutada neid sõnu, mida on juba väga palju kirjutet. Ja on ka väga palju paremini kirjutet. Aga siiski, peaasi, et kirjutatakse. Teeb vähemalt iseendale head ja võib juhtuda, et veel nii mõnelegi.

Triin Soomets: Minu soovitus kõigile — vähem sõnu! Ja edu ja õnne kõikidele.

Ja nüüd võitjad:

I koht

Lauriito Meriloo alias Laur Pikksaar ning tema
Iljuti Aabneemes oomasin üljest

Zhüriil esikoha osas eriarvamusi polnud.

KMS: Ülgeoomamise tekst on nii romantilik kui realistlik kui hästi kirja pandud. Rohkem luuletusi üljestest!
TS: Üljese-asi lööb ootamatusega, on värske ja kuna tuli kuidagi järjestada, siis see lihtsalt oli esimese koha luuletus.

Kes on Laur Pikksaar?

Ise ütleb enese kohta, et on 29-aastane ja tegeleb finantside vahendamisega, liigutades peamiselt valuutat. Täiesti luulekauge ala ju? „Nojah, inimene peab ikka igast küljest arenenud olema.”

Laur on 2000.aastal avaldanud luuleraamatu „Mõtte vabadus” ja enda kinnitusel jäi ta sellega isegi väikesesse plussi. Uue kogu jagu luuletusi on ammu valmis, aga siiani seisab asi raha taga. Naistelehte loeb Laur selle algusaegadest peale.

Võistluse auhinnaks saadud romantilisele õhtule Laulasmaa SPAsse läheb Laur koos oma naise ja 1,5-aastase lapsega.
Loe auhinnast lähemalt

Võrdselt II kohal on

KMS: Kuulinna laul on vägev, aga vohab liialt. Enam enesekriitikat, enam mahatõmmet, enam tasemel toimetajatööd. Sest asjast saab vähese vaevaga väga vinge poeesi. Hunt on siiralt veenev, ka korralikult sõnastet.

TS: Vileni ja Hundi tekstid on täitsa luuletuste moodi, aga mitte järeletehtult ega kistult, vaid kohe on. Soovitus Vilenile, kui üldse julgeda midagi soovitada — vähem sõnu! Ja Hundile — vähem sõnu, mille asi on ainult rütm klappima saada.

Jüri Pino: Nõustun kõigi teiste öeldud heade sõnadega, ise lisada ei oska. Ei, ega ses halba ole, kui inimesed luuletavad. Ma ise luuletan ka vahetevahel, aga ainult sisetarbimiseks ja väga kindlale sihtgrupile.

Zhüriile jäid heast küljest silma ja leidsid äramärkimist veel:

include "$includes_dir/projects/misc/poetry_banner.inc"; ?>