Saage juba üle mõttest, et käsitöötooted on väärtusetud ja nende eest ei pea maksma!

Olen avastanud uue viisi, kuidas ma hollandlaste sekka paremini sobitun. Selleks on minu loomingulised oskused ehk siis lihtsama  käsitöö mõistmine. Muidu vaatavad nad mind endiselt altkulmu, eriti vanem generatsioon. Tundub, et nad ei suuda endiselt ära imestada, kuidas ma pidevalt kohmetuks muutun, kui tavapärane kolm korda musitamine tervituseks toimub (mul kipuvad käed ikka kallistuseks üle minema, kuni saan aru, et vaid mina see embaja olen), niisama mõttetut (kuid ikka endiselt sõbralikku) small talk´i ei harrasta ja noh, soravast hollandi keele oskusest olen ma endiselt veel mägede kaugusel. Küll aga lähevad kõikide silmad imestusest pärani ning senine ebameeldiv pinge kaob hetkega, kui nad minu käsitöö lembusest kuulevad. Mõelda vaid, see kummaline rumal tüdruk oskab ikkagi midagi, mõistab lausa kududa ja heegeldada?

Koheselt järgneb pikem jutustamine (ilma probleemita ollakse nõus ka inglise keelele üle minema, et mul ükski vajalik infokilluke kõrvust mööda ei läheks) teemal „kuidas ikka nemad noorena kudusid ja heegeldasid” või kuidas nende emad ja emaemad seda tegid. Sest sellised oskused nooremate seas on sisuliselt olematud. Mu kunagine majakaaslane pidas targemaks katki rebenenud teksade asemele uued osta, väike parandustöö oli tema jaoks ilmselgelt võrdne raketiteadusega. Isegi mu ämm on minu oskuste üle siiralt üllatunud ning räägib pidevalt oma emale (kes siis siinses peres samuti käsitöö oskaja on), milliseid ilusaid tikitud patju ma ikka teinud olen või mida kokku kudunud-heegeldanud. Mul ei ole ühtegi hollandlasest tuttavat, kes omakootud sokke nähes ei küsiks esimese asjana „misasja? ISE tegid või?”. Tühine heegeldatud Hello Kitty mütsike ajab kõik meeletult pöördesse, julgemad soovivad seda ka oma jõulukotti. Siin aga tekib kummaline arvamus käsitsi tehtud asjadesse. Vaid vähesed teavad, kui aeganõudvad ning hinnalised käsitöö tooted on.

“Ma pole eriti hea ülekannete tegija”

Hollandlased on teada-tuntud oma kitsiduses. Isegi mu elukaaslase vend rääkis täiesti rahulikult, kuidas tüüpiline hollandlane poes-turul käib. Ehk siis käib ringi ja vaatab, näitab näpuga asjadele ning seletab müüjale „ma võin vabalt osta selle, selle ja selle. Aga ma ei tee seda!” Ja eriti teravalt tunnen seda meeletut kokkuhoidu ning naeruväärset kitsidust  just nende lihtsate mütsikeste tegemisel. Mitmel korral olen nädalaid aega ja närve kulutanud selleks, et saada kokkulepitud summa enda tehtud asjade eest (olgu öeldud, et minu poolt küsitud hind on naeruväärselt väike. Kes veebipoodides ringi vaatab, see teab, milliseid hindasid tegelikult küsitakse. Ja ilmselgelt on ka neid, kes nõus maksma on). Kaupa tellima on need hollandlannad olnud varmad, aga pärast algavad tobedad vabandused. Et laps haige, ei saa tulla. Ratast pole ja buss on kallis (ma ei tea ühtegi hollandlast, kellel ratast pole…). Siis ei ole raha. Siis on raha, aga aega pole. Või siis on raha, aga kontole üle kanda ei saa, sest „ta pole eriti hea ülekannete tegija”. Viimane on muidugi üks „parimaid” ettekäändeid, mis ma üldse kuulnud olen. Isegi mu hollandlane imestab, et tema rahvuskaaslased nii tobedalt käituvad — ka temale üsna uus nähtus (ning raha teemadel on ta ise samamoodi üsnagi tüüpiline hollandlane)

.Ise tehtud, järelikult tasuta?

Või siis leian foorumitest inimesi, kelle arvates paar eurot kootud villaste sokkide eest on üüratult kallis. Seda, et ühe sokipaari kudumine vähemalt päeva aega võtab, ei mõtle keegi, materjali maksumusest rääkimata. Kas siis need kudumisele kulutatud tunnid on tõesti väärt vaid töörõõmu? Rahva teadlikkust õnneks siiski suurendatakse, mitmed veebilehed ja blogid ning just eestlastele suunatud Kunstimeistrite klubi annavad oma parima, et loomingulised ning nutikad inimesed oma oskuseid niisama odavalt lörtsida ei laseks.

Mida aga arvata neist, kes esimese reaktsioonina „kas siis poes ei müüda odavamalt vä?” lajatavad, kui neile oma mõnest ideest/soovist räägin, mida teha tahan. Loomulikult, poes ka müüakse, ja müüakse palju odavamalt. Kui loeb vaid odav hind ning tühine on asjaolu, et suure tõenäosusega on need sokid/sallid/mütsid valmistanud keegi odava lapstööjõu järjekordne ohver kuskil Aasias ning heal juhul mõned sendid tehtud töö eest teeninud. Maksta aga ausat hinda käsitöölisele? No way!

Eestlaste kiituseks saan öelda, et käsitöö tooted ning nende tegijad on ikkagi hinnatud. Õnneks ka väga paljudes teistes riikides. Aga siin, Hollandis on küll jube raske leida neid, kes koheselt „kas siis tõesti poes ei müüda?” ei küsiks. Las nad siis minna poodi ja ostku sealt. Nii odavalt, kui aga annab. Muidu tuleb jälle paari euro kättesaamiseks end haigeks vihastada.