Sellest sõidust sai aga paras seiklus, sest alates 1. veebruaril avati Austrias uus kiirtee, kuid kuna seda navigatsioonikaartidel pole, siis sain ikka parajalt seigeldud. Seiklemine ise oli tore, kuid meeletu pissihäda, mis mind siis piinas, seda kindlasti mitte. Kohale jõudsin paraja hilinemisega ja just napilt enne lõunasööki.

Kuna kõik olid aga teadlikud, et mina paastun, siis tekkis suur mure selle ümber, et kas üldse pererahvas süüa võibki, sest äkki tekitavad toidulõhnad mulle näljatunnet. Rahustasin nad maha ja lasin oma koduskeedetud puljongi pliidile sooja panna. Nii me siis sõime: pererahvas makaroni suppi, spagetti bologneset ja riisivormi ning mina oma suppi.

Pereisa tundis asja vastu väga suurt huvi ja palus, et paneksin talle paastumise A&O kirja, sest siis alustab ka tema nädalast paastumist. Sealviibimine kestis aga kauem kui olin plaaninud ja seega jäi mu õhtumahl plaanitust hilisemaks. Teel Viini hakkas mind esimene kord paastumise algusest alates närima väike näljatunne.

Kuna koju jõudsin alles õhtul, siis plaanitud pesumajas käimine lükkub homsesse.

Kaalunumber oli täna: 64,2. Langus on üsna sujuv.

Tänaseks õhtumahlaks oli taaskord pirnimahl, sest see meeldib mulle teistest enam. Kõige magusama ja mahedama maitsega. Supp sai seekord maitsestatud juurviljasegumahlaga.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et tänane päev oli eelnevatest tunduvalt raskem, kuid tegin selle ise oma mõtlematusega keeruliseks. Moraal seisneb selles, et alati tuleb varuda ka plaan B, mille all pean silmas lisapudelit mahla autos. Ilmad on hetkel veel piisavalt jahedad ning ega sellega seal midagi ei juhtu, kuid tundes minu spontaanset elustiili, siis võib selliseid õhtusöögi hilinemisi tihedam alt ette tulla.

Selline oli siis neljas paastupäev, millega sai 10% seatud eesmärgist täidetud.