1. Ole järjepidev!

Kas tead, millest enamikul millegi saavutamise teel puudu jääb? See on järjepidevus ja treeningute katkematus. Nüüd mõtleb suurem osa lugejaid: see on ju nii elementaarne ja iseenesestmõistetav, see ka mõni saladus. Rääkige seda aga näiteks noortele kulturistihakatistele, kes alles hakkavad ülikoolis erialatundides käima! Nii oli ka minuga, kui ma esimest korda dotsent Jaan Lokoga kokku puutusin. Kummaline, kui rumal, pealiskaudne ja kärsitu võib noor inimene olla! Järjepidevus küll, aga mis sa, mees, nüüd sogad — kus on imeprogrammid ja treeninguplaanid, mis teevad mind sama lihaseliseks ja tugevaks kui tüübid Flexi ajakirjas? Nii mõtlesin ma seda juttu kuulates. Alles aastaid hiljem mõistsin, et need kaks, järjepidevus ja treeningute katkematus, ongi igasuguse edu aluseks. Tee sporti või mängi pilli — ikka on see nii.

Päris sageli küsitakse minult, kas treeningu ajal või niisama jutu sees, kuidas saada selliseks nagu mina. Tihti kuulen arvamusi “oi, sa treenid küll 3–4 tundi päevas” või “sa vist eladki jõusaalis!” Suur on inimeste imestus, kui ma ütlen, et minu trennid on keskmiselt 60–75 minutit pikad, maksimaalselt 1,5 tundi.

2. Katkematus tagab tulemused

Julgen arvata, et kõik, kes vähegi “tegijama” kehaga silma paistavad, võlgnevad oma edu suuresti just järjepidevusele. Mida see tähendab? See tähendab, et treenitakse päevast päeva, kuust kuusse, aasta ringi ja nii aastast aastasse. Ma ei ütlegi, et sa pead iga päev trennis olema, aga treeninguprotsess (treeningu ja taastumise vaheldumine) on siiski pidev.

Olen päris palju kuulnud, kuidas noored mehed räägivad, et tahavad jõudu või lihaseid ja keha vormi saada. Teinekord aga jääb kõrva, kuidas mõni neistsamadest noorhärradest teatab, et nüüd algab jõuluvaheaeg ja siis ta kaks nädalat trenni ei tee. Või “täna on jõululaupäev või vana-aastaõhtu — täna ma trenni ei lähe”, kuigi kava näeb ette treeningut. See on lubamatu!

Kui eesmärgiks on progress, ei eksisteeri tõsisele treenijale suvevaheaega, jõule ega muid pidupäevi. Loomulikult ei käsi keegi sul saalis istuda, kui teised õhtul peolauas head toitu ja seltskonda naudivad. Tee oma trenn päeval ära! Plaan on plaan ja seda tuleb täita, eriti siis, kui põhjendatud takistusi tegelikult ei ole. Iga trenn on sammuke oma eesmärgile lähemale.

3. Haigused — kuula keha ja enesetunnet

Teine asi on haigused. Ma ei tule ütlema: kõik haigena trenni, muidu ei ole te tõsised trennitegijad. Kuid mul endal oli varem talvel kogu aeg nohu, “lõõrid” olid kinni, raske oli hingata. See ei tähendanud, et ma oleksin treeningud katkestanud.

Haigusel ja haigusel on siiski väga suur vahe. Kui on 38,5 kraadi palavikku, pole loomulikult mõtet spordisaali minna. Küll aga ajavad mind naerma need, kes natuke turtsatavad ja juba jätavad trenni ära. See kerge viirus on lihtsalt hea alibi oma laiskusele. Olen ise teinud ka üsna kehva enesetundega trenne ja ma ütleks, et see on pigem mu paranemist kiirendanud. Loomulikult treenin sel päeval kergemini, kuid teen oma tegemised ära. Selle kohta on mul ka üks teooria. Minu loogika ütleb, et kui mul on kerge haigusevimm sees, aitab trenn teatud mõttes paranemisele kaasa. Igasugune treening tõstab kehatemperatuuri, mis on viirustele hävitav. Tekib samasugune efekt nagu palavikuga — palavik on ju samuti kehatemperatuuri tõus selleks, et luua viiruse elutsemiseks ebasoodne keskkond. Samas kordan veel, et ma ei soovita kellelgi tõsiselt haigena treenida. Kuid ära ole ka hellik. Ära jäta kergema külmetuse korral mitut trenni vahele.

Kõige tähtsam on, et sa lihtsalt laiskusest treenimist edasi ei lükkaks. On selge, et elus tuleb ette igasuguseid olukordi, aga “täna ei viitsi” on kõige haledam vabandus.

Samas on mõnikord ootamatu ja planeerimata puhkepäev väga vajalik, õigustatud ja edasiviiv. Otsustajaks oled sina ise — kuula ennast, oma keha ja vaimu ning ole aus. Mis peamine: sellised puhkepäevad ei tohi muutuda harjumuseks!

Pühendu = loobu + ole kannatlik + kasuta kõiki abinõusid

Mulle tundub, et kui tahad kirjutist hästi müüa, tuleb see sõnastada stiilis “Kaheksa nippi, kuidas…”, “Kuus meetodit selleks, et…”, “Kümme põhjust, miks…” jne. Kirjuta, et “treeni nii ja nii palju, söö juurde seda, teist ja kolmandat — siis ongi tulemus hea”. Aga katsu sa leida lugejaid kirjutisele, kus räägitakse raskest tööst või pühendumisest.

Ühelt poolt on põhjuseks see, et inimesed soovivad kohe rakendatavaid võtteid. Teisalt usutakse endiselt imedesse ja arvatakse, et on siiski olemas mingid salalahendid või otseteed, kuidas hõlpsamalt oma eesmärkideni jõuda. Imesid ei ole aga kahjuks või õnneks olemas! Et midagi saada, tuleb ka vastu anda ja enamasti päris palju. Mina ütlen: kui mõnes artiklis rõhutatakse, et oma eesmärkideni jõuad sa siis, kui oled pühendunud, annab see üks sõna korraga rohkem kasulikku teavet kui nii mõnigi “otseseid nippe” tutvustav kirjutis.

Mida tähendab pühendumine? Minu jaoks tähendab see kolme läbipõimunud komponenti: loobumist, kannatlikkust ja kõigi eesmärgi saavutamiseks vajalike abinõude kaasamist. Ma tean, et see käsitlus pole populaarne ega saa selleks vist kunagi. Ent see kehtib kõikides eluvaldkondades, mitte ainult spordis.

• Loobumine. Kui sa tahad midagi saavutada, peab alati millestki kas vähemal või rohkemal määral loobuma. Vahet pole, kas eesmärk on kaotada 10 kilo kehakaalust või suruda rinnalt 20 kilo rohkem. Mida suuremad on ambitsioonid, seda suuremad on ka vajalikud loobumised ning nii mõnegi püstitatud eesmärgi nimel tuleb koguni terve elustiil välja vahetada: jätta ära paljud varem söödud toidud ja varem tehtud käigud ning loobuda nii mõnestki mugavusest. See ei ole lihtne ega kerge.

• Kannatlikkus. Kõik elus toimuvad protsessid võtavad aega. Midagi ei juhtu hetkega ega toimu päevapealt. Paugupealt võib ainult ära surra, aga ka see ei pruugi alati kindel olla. Igal tegevusel on mingid tagajärjed, ent vahel on need nii minimaalsed, et me ei märka neid. Juba ühe treeninguga muutud sa tegelikult natuke tugevamaks. Selleks, et trennidega kaasnevad mikroskoopilised funktsionaalsed muutused ükskord ka välja paistaksid, peavad treeningud pikema aja jooksul regulaarselt ja progresseeruvalt korduma. Sind rahuldav minimaalseimgi areng nõuab enamasti väga palju kannatlikkust ja aega.

• Kõik abinõud. Kui oled kannatlik, varunud aega ja loobunud nii mõnestki asjast, on oluline läbi mõelda kõik, mis kahe esimese punkti alla ei mahtunud. Kas taastumine on korras? Kas toitumine on paigas? Kas saad toidulisanditest kõik vajaliku? Kas sinu treeningukava vastab ikka sinu eesmärkidele? Kas pingutad trennis piisavalt? Kas treeningusagedus on optimaalne? Jne.

Usu, sa suudad pühenduda, kui tõesti midagi väga soovid. Tahtmine on pühendumise eeldus ja alus!