Sõbrannadega Londonisse — parim võimalus üksteist tõeliselt tundma õppida!

 (3)
London - neljapäev
Pilt on illustreerivFoto: Andres Putting

Veetsin äsja pika nädalavahetuse oma lemmiklinnas Londonis. Käisin seal ka kaks aastat tagasi ja armusin silmapilkselt. Esimest korda oma elu jooksul ei läinud ma reisile mehega, vanematega ega ka mitte üksi, vaid sõbrannaga. Plaanis oli šopingu-ja diskokruiis ja täna võin öelda, et tuleval aastal me teeme seda jälle! Kord aastas tüdrukutega Londonis — juba selle kõla on imeline!

Blondiinide seiklused algasid juba Helsinki lennujaamast, kust me Norwegiani lennukiga sihtpunktini pidime jõudma. Seisime turvaväravate järjekorras üsna lõpus ja mingi hetk tundus, et aega on liiga vähe — tormasime vabandades ja nügides kõigist ettepoole. “Meil läheb lennuk ära,” podisedes. Sõna otseses mõttes jooksime oma lennuvärava juurde, kohale jõudes saime aga täpselt niikaua oodata, kuni needsamad, kellest mööda olime trüginud, samasse jõudsid. Oh seda punastamist siis. Sõbrannale oli lennureis muideks elu esimene, mõelda vaid, kolmekümneselt! Õhkutõusul tulid teisele pisaradki silma, mida ta aknast pingsalt välja vaadates varjata püüdis. Õnnepisarad pole varjamist väärt!

Londonis oli ilm suurepärane, sombususest ja vihmast ei jälgegi. Tulime nii paarikraadisest soojast otse 25 kraadisesse kuumusesse — inimesed käisid t-särkides ja rihmikutes. Muideks kohvrid, mis kaasa võtsime, olid tühjad. Kaasa olime pakkinud vaid pesuasjad ja igaks juhuks ühe pidukleidi ja kingad. Šopingupealinna pole mõtet asju kaasa tirida, kõike saab kohapealt ja uskumatult soodsalt. Teadsin seda oma eelnevat reisi meenutades.

Jõudsime Londoni Gatwicki lennujaamast ekspressrongiga otse keskusesse, kust küsisime teed oma hotelli. Olime sedagi hoolikalt valinud — kesklinna — poodide paradiis Oxford street jäi meist alla viie kilomeetri kaugusele, niisamuti enamik vaatamisväärsusi. Jah, meil oli plaan ka neid nii muuseas poodlemise vahele külastada. Jõime kiire ja ilmatuma suure latte (2.50 naela) Hiinalinna nurgal ja otsustasime süllekukkunud võimalusest kinni haarata ning sammusime kohvreid järgi lohistades otse Oxfordi tänavale ostlema. Itsitasime küll, et ehk viskab turvamees meid välja, kuid ei, näiteks Primarkis (soodne kiirmoe kett, mis sarnaneb meie HM-ga) jalutas meile nii mõnigi teine kohvrit järele tarides vastu. Möödus paar tundi ja olime suutnud kohvrid pooltäis laduda. Esimene asi, mis kohe käiku läks, olid viie-eurosed tennised. Hea ja praktiline ost, teadsime, et kõndida tuleb iga päev umbes tosin kilomeetrit.

Hotelli leidsin booking.com-ist, see oli mu esimene broneering sealtkaudu. Londoni kesklinnas, Westministeri piirkonnas võib kahene tuba kolmeks päevaks maksta 1000-1500 euro ringis. Ma tegin broneeringu juba aprillis, arvestades, et septembri lõpuks peaksin olema imetamise lõpetanud (kui mäletate, on mul kodus lisaks varateismelisele tütrele kaks pisikest poissi), nii et saime pakkumise koos hommikusöögiga suts alla 600 eurole (neljapäevast pühapäevani). The New Linden hotellil oli neli tärni. Meie tuba oli pisike ja laia voodiga, see oli soodsam kui kahe eraldi voodiga tuba. Toa seinal oli väike teler, laual veekeetja, Nescafe kohvipakid, teepakid, suhkur ja piim; raadio; duširuumis föön ja pesemistarbed, mis vahetati uute vastu iga päev. Meil oli väikese terassi-rõduga tuba. Hotell ise oli sisustatud viktoriaanlikus stiilis. Broneeringut tehes jälgisin selle kasutajareitingut, lugesin antud tagasisidet. Soovitan teha sama teistelgi. Julgen väita, et hinna-kvaliteedi suhet arvestades oli meil hotelliga tõesti vedanud. Sõbraliku ja lahke personali saime pealekauba.

Saabumise päeval me palju muud ei jõudnudki. Viskasime kohvrid hotelli ja otsustasime, et kui juba, siis juba — teeme selle šopinguralli siis lõpuni. Jooksime uuesti poodlema, otsustasime jätta järgnevad päevad vaatamisväärsusteks. Õhtul jõime oma pisikesel rõdul kokteile, sõime kaasaostetud valmistoitu ja arutasime maailmaasju. Avastasin, et ma ei tunnegi oma sõbrannat niipalju kui peaksin. Seda mõtet jõudsin oma peas veeretada ka järgnevatel päevadel — kui palju me tegelikult oma lähedasi tunneme?

Loe veel

Reede hommikul äratas meid kell ja peale hommikusööki tormasime kesklinna — Big Ben, Trafalagari väljak, kunstimuuseum, vaateratas — olime produktiivsed ja jõudsime igale poole. Poodidesse ka. “Nii hea, et me koos tulime, mu mees oleks hulluks läinud,” ütlesin sõbrannale naerdes. Kuigi mu härra on poodide osas väga kannatlik ja nägusid ei tee ega virise, saan ma ikkagi aru, et ega see tema lemmiktegevus just ole, eriti kui seda tundide viisi teha — söögi alla ja söögi peale. Õhtu möödus hotelli lähedal pubis (rummkoola umbes 4 eurot, viinakoks veidi üle viie). Kombeks on, et keskööl väiksemad pubid suletakse ja minnakse edasi klubisse. Jalutasime kurikuulsale Portobello tänavale, mis asus meist umbes kilomeetri kaugusel. Astusime täiesti suvalisse baari sisse ja kuna teenindaja oli lahke, leidis meile kohe istekohad ning võttis tellimuse (rummkoola umbes 10 eurot ja kokteil poole lahjem kui meil), otsustasime sinna jääda. Vaatasin aknast välja ja limpsisin oma kokteili. Nägin, kuidas blond kena mees õues möödaminnes mind vaatama jäi, hüppas sisse ja ütles: “Sa oled kõige ilusam tüdruk, keda ma eales Londonis näinud olen!” Ojaa, isegi kui see oli napsuse peaga öeldud vale, lõin ma särama. Kui oled rahulolevas kooselus, siis tegelikult on ju kama-kaks, need ilusad valed lisavadki õhtule vürtsi. Noormees oli New Yorgist ja suundus edasi klubisse, kuhu meidki kutsus. Me ei läinud.

Tutvusime härraga, kes oli pärit Hong Kongist ja soovis osta meile jooke. Keeldusime, öeldes, et saame ise kenasti hakkama. Mõne aja pärast tuli sama härra meid oma sõprade lauda kutsuma. Sel hetkel oli ta pärit juba Indiast. Ilmselt unustas isegi, mida meile varasemalt kokku jahunud oli. Muideks sama baari teisel korrusel oli kinnine klubi, kuhu kutsuti meidki. Ütlesin sõbrannale veel, et ilmselt litsimaja. Tegelikult aga pidi see Inglismaal ja Iirimal, kus mu mees kolm aastat elas, tavaline olema. Nii saavat klubid paremini kliente valida. Ju me siis tundusime piisavalt maksejõulised. Või külgetõmbejõulised, et teised maksejõulised meile jooke tahaks osta. Olgu-olgu, see oli nüüd sarkasm. Või võtke seda, kuidas tahate. Põgenesime kõigi nende pakkumiste peale hoopis oma hotellituppa, kell neli hommikul oli just paras aeg magama minna.