Sten kahtleb: suhe on neli kuud kestnud — kas põgeneda või jääda?

Esimesed ärevad tutvumised on neljanda suhtluskuu saabudes juba selja taha jäänud. Mõned asjalikumad nääklemised ja piiride paika sättimisedki tehtud. Vaikselt kerkib üles küsimus — kas sobime omavahel pikemas plaanis ja mida see pikem plaan üldse endast kujutab. Järjekordset üürikorterit või seekord päris oma ja tegelikkuses Rootsi pangale kuuluvat kodu?

Kõige kurvem kogu loo juures on see, et naispool kõhkleb vahel isegi veel rohkem kui mina. Üles on kerkinud järelkasvu planeerimine ning neile stabiilse ja muretu elu pakkumine. Kuulan alati neid aatelisi arutelusid skeptiliselt. Nii palju, kui minu elu on näidanud, siis lõpuni ei saa mitte midagi ise paika panna ja Exceli tabeli järgi oma elus teha. Õnnistatud ja karistatud on need, kel see mingi valemiga õnnestunud. Kõik on nende enda silmis ilmselt parimas korras, aga spontaansust ja tõelisi tundeid võib ilmselgelt sellises plaanimajanduses puudu jääda.

Veel kurvem loo juures on see, et naise suures planeerimishoos jään mina oma liigse spontaansusega varumeeste pingile istuma. Viimase kahe kaaslase kohta on esivanem vaikselt maininud, kuidas suhte alguses naised sära silmis tutvumisest huvitatud olid, aga mõne aja möödudes sära ja huvi rauges. Ajus tekib justkui lühis — mida ma veel teha saaksin, et suhe huvitav ja hea püsiks? Vahel on mulje, et selleks peab iga päev hundiratast viskama või kõrvade peal käimise selgeks õppima.

Ühe kahekümnendates meestuttavaga oleme korduvalt vestelnud naiste soovide teemal. Kuti hinnangul nõuab õrnem pool kohutavalt palju — seksikat välimust, enesekindlust, huumorimeelt, kõrgharidust, majanduslikku kindlustatust ja muidugi ambitsioonikust. Alla selle ei tasuvat üldse naise juures suud lahti teha ja numbrit küsima hakata. Muidugi olevat oma fenomen teises äärmuses ja nii-öelda bemmiossides. Need sepad löövad laia lehe ja ülbusega. Noh, ülburist huvitatud preilid vastavad muidugi valitud kategooriale kenasti ja üldjuhul kolmesõnalistest lihtlausetest kaugemale vestluses minema ei hakata.

Huvitav on praeguse suhtluse juures see, et ma ei ole mitte kunagi varem nii palju pingutama pidanud. Pärast paari kuud mustermehe osa täitmist olen alati võinud püssi nurka visata ja rahulikult jahivilju nautima jääda. Seekord mulle ilmselgelt armu ei anta ja püssi nurka viskamisest võin ainult und näha. Pigem antakse õlale veel üks püss, matkakott ja kooliranits lisakski. Eks ole nüüd meie mõlema otsustada, kas neljanda kuu murdepunktile järgneb ühine retk või peab taaskord vapustava tutvumise ralli ette võtma: “Ahsoo, sa oled Lõvi tähtkujust — vaata kui põnev! Ja sulle meeldib jooga? Nii lahe!”