Sten kurdab: suureks saada on vastik, vastik, vastik!

 (21)
Sten kurdab: suureks saada on vastik, vastik, vastik!
Pilt on illustreerivUnsplash

Jõudsin külmast tilkuva ninaga just tagasi kuskilt Ihaste põllu pealt. No mida on ühe noorel inimesel asja põllu peale, kui soojas kodus saab kassipiltidele laike vajutada? Hing oli hästi katki ja kassipiltidele klikitud laigid ei aidanud enam edasi.

Nii ma end skafandrisse pakkisingi. Köögiaknal tilpnev kraadiklaas lubas küll paari miinust, kuid ma ei usalda enam teda. Kiire kõõritus lahtise akna vahel ja oma paar miinust võib kraadiklaas sinnasamusesse pista. Skafandri all pean silmas eriti sooja talvevarustust, kõik puha tuntud brändid — Icepeak, Timberland ja Springfield. Kogu selle toreduse all tundsin end ikkagi nagu kellegi talla alla jäänud koerakakk.

Kallite firmamärkide alla ägades alustas koerakakk oma teed. Muudkui surus aga käsi rusikasse, oli hirmus kange ja tugev. Jumalale tänu, et veel uhkema tootja päikeseprillid said ninale surutud. Kui tõmbad salli ninani ja kannad tumedaid prille, ei saa mitte keegi aru, kuidas sa tegelikult nutad nagu väikene plika oma maski all. Õnneks peagi polnudki kedagi ümbruses ja tee viis eemale linnakärast. Kiirendasin vahepeal tempot, et oma haledatest mõtetest ette jõuda. Järgi tulid, raisad. Said mu kätte ja vajutasid valusalt kõigile vanadele mälestustele, mida ma kustutama olin kiirustanud.

Tee sai otsa, seisin tupiku ees ning oksarägastik mõjus ebamugavust tõotavalt. „Pekki see ebamugavus!“ olin trotsi täis ja vedasin oma matkasaapad esimest korda maastikule. Koperdasin nagu lollakas heinas ja lumehunnikutes. Tõusin vahepeal küngastele ja laskusin jälle alla. Lõpuks seisin kesest laia põldu ja jäin päikese poole vaatama. Meenus Jungi kirjutis indiaanlasest, kes igal hommikul päikest kui jumalat tervitavad. Miks ei võiks päike siis minugi jumal olla — millessegi peab inimene sügavalt uskuma.

Seotud lood:

Varem uskusin armastusse. Meelitasin ta osavalt või vähemosavalt enda juurde ja panin vangi. Tapsin tavaliselt päris ära. Seal keset künklikku lumist põldu ma lõpuks tunnistasin seda endale. Vajusin lõpuks põlvili. Seekord mitte naise ees, et paluda tal mitte minna. Ei… lihtsalt päikese ees siis. Samal ajal muidugi südames lootsin, et ehk päikese kõrval on need kallid inimesed, keda enam ei ole mu elus. Teistega ma saan veel oma vigu parandada, aga nemad näevad lihtsalt mind eemalt. Hea, kui näevad. Loodan, et nad on uhked mu üle. Ma ise küll olen. Peab olema päris tugevalt oma egost üle, et mitte enam armastust vangis hoida.

Kõike head tahaks ju paaniliselt kümne küünega endale krabada. Ainuüksi mõte loobumisest ja kõige kallima inimese lahkumisest teeb põrgulikku valu. Päris kange inimene elab selle mõtte üle ja laseb ta enda sees vabaks. Mine, ela… ma loodan, et leiad oma õnne.