Nii-öelda mitte ilusate naistuttavate seas on levima hakanud trend oma saatusega leppimisel. Et mitte sattuda järjekordse halvasti käituva mehikese otsa, võtavad abiellumise eas preilid endale koera! Ja siis lisavad Facebooki seeria loomapiltidest ning all ilutseb tekst, et kutsa on nende elu armastus. Huvitav, kas selle elu armastusega siis naised kogu oma ilusa nooruseaja veedavadki?

Olen kokku puutunud seisukohaga, kus koeraomanik on veendunud oma lemmiku truuduses ja kahtleb inimeste omas. Väga õige seisukoht, pean tunnistama. Siiski tahaks reetliku inimesena ise tema südames koha leida. Olen valmis selle nimel ka rihma otsas mõned kenad tiirud ümber kvartali tegema ja mööda põõsaid asjal käima. Just see näib tänapäeva naistele hirmsasti peale minevat. Elu armastus rihma otsas ja kenasti dresseerituna kõrval sörkimas.

Ilu ülistamise juurde tagasi pöördudes — tihti taban end mõttelt, milline oleks minu kaaslasevalik siis, kui kaotaksin nägemise. Kardinaalselt teine, ma usun. Ilmselt ei läheks nii palju korda ka möödujate arvamus kaaslase kohta — ma ju ei näeks ka seda mitte! Mingis mõttes on silmanägemine paras needus, kuna selle põhjal antakse hävitavaid hinnanguid inimesesse ja olukorda süvenemata. Puhtalt visuaalile toetudes kategoriseeritakse kodanikud kastidesse ning sealt väljatulek on üsna võimatu ülesanne.

Hõbedase buumeriga mehikese juurde tagasi pöördudes — ilmselt on see ilus neiu tuhandeid kordi kuulnud erinevatest suudest, kui kaunis ta ikka on. Vähemalt suutis antud kutt natukenegi muud naise juures märgata, kuid lõpuks kukkus ikka samasse ämbrisse. Saame tuttavaks, sest sul on hea välimus! Sest mul on uhke sinuga tänaval kõndida ja ma hea meelega tutvustan sind oma perele ja sõpradele.

Senikaua silitavad keskpärase ilmega neiud kodus oma Jack Russelli terjereid ja ostavad neile uusi mänguasju ning kaelarihmu. Visuaal määrab staatuse ja saatuse.