No, ega ma end tagasi ka hoidnud ning kolleegi suure imestuse põhjuseks sai uuele alluvale jäätiseampsu ja õllesigari pakkumine pausi ajal. Neiu ei hakanud kombelist eestlast laval etendama ning amps ja sigar said vastu võetud kahe sekundi jooksul. Pärast kodus jäin iseenda käitumise peale mõtlema — kas oleksin pidanud siis omaette nohisema ja nänni kiivalt endale hoidma? Ilus tüdruk ju, siis ikka võtab südame lahkeks ja paneb jagama.

Terve eilse päeva saime kui paarisrakend mööda maja askeldada ning tutvustasin algajale parimaid töövõtteid. Pole ammu nii kõvasti naerda saanud! Erilise geniaalsusega hiilgas hetk, kui saabus vajadus suur pappkast kolme meetri kõrguselt alla saada. Meenusid Kreisiraadio laomees Lagunovi parimad töövõtted ning harjavarrega togides me selle kasti sealt endale sülle toksisimegi. Vambulal läks videos muidugi üsna täbaralt oma ohutu manöövriga. Meid hoidsid kõrgemad jõud — tervis ning silmanägemine jäid alles pärast kasti alla potsatamist.

Meie hea läbisaamine jäi silma kaastöölistelegi ning päeva lõpuks liikus sahinaid maja peal rohkem kui rubla eest. Ei teadnud, kuhu silmi ära peita. No ole siis veel sõbralik kellegagi ja tunne end vabalt! Huvitav, kas inimesele on sisse kodeeritud tung vastastikuse sümpaatia puhul asi järgmisele tasandile viia?

Arutasime sel teemal päeval omavahel ning minu seisukohaks jäi, et inimesed hakkavad üksteist kiusama kokku kolides. Omanditunne trügib sisse uksest ja aknast ning surub ruumist välja kogu selle hea, mille pärast üksteist üles leiti. Minu poolest jäävad ka sel korral lilled ja liblikad lendamata ning sõprusest kaugemale pole mõtet minna.