Sten on mures: kas naise õelusel on piire?

 (31)
Sten on mures: kas naise õelusel on piire?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Vehin mina terve hooaja rattatrenni teha — tubli kaks tuhat on spidomeetril ette näidata. Ja ainus, mida kommentaariks saan — Sten on priske ja mumm. Ma isegi ei tea, mida see mumm tähendab! Pärast ebainimlikku trennisuve esitangi küsimuse laiale ringile — kas ühe naise õelusel on piire või saab naisterahva õeluse piirituks lugeda?

Järgmine terav noot saabub, kui püüan välismaa laheda Pedro moodi värvilisemalt rõivastuda. Oma neoonroheliste sokkide ja oranži pluusi peale kuulen, et need värvid kohe kindlasti omavahel kokku ei sobi. Stiilitunnet olevat purjus paavianil rohkem, kui sellel värvikireval välismaa popi isase imiteerijal.

Spordis ja moelaval läbikukkujana ostan täiesti arvestatava soliidse musta sedaani, kuhu mahub tulevikus kaks lastki kenasti ära. Pärast ostu saan targemaks, et soetasin täieliku Jaapani käki ning ilmselt see plekiromu isegi ei käivitu pärast foori taga seisma jäämist.

Kindlasti pakub teile nüüd huvi — kes on see eriti sapine naine mu elu kritiseerimas? Ma isegi ei tea, kes ta on, kuid tema teravad noodid leiavad alati tee minu juurde mu erinevate lehelugude all. Ise oskan arvata, et ehk peidab end nende huumorivaeste nõuannete taha mõni kunagine pruut. Kuidas muidu saavad tunded nii üle keeda ja ning näpunäited kõike muud kui hellalt suunavad olla?

Olen palju lugenud selle kohta, et tõeline tugevus saabuvat inimese seest. Heal juhul lisab seda tugevust tema perekond ja sõbrad. Samal ajal on kahejalgsel häiriv omadus oodata tähelepanu ja väheke tunnustust võõrasteltki. Kui see tagasiside kipub liiga tihti negatiivne olema, siis tekib tugev tahtmine lihtsalt loiguks ära vajuda oma roheliste sokkidega keset rattatrenni.

Seotud lood:

Küsisin oma kõige kallimalt, miks võõrad pilluvad kurje kommentaare ja mida nad soovivad saavutada sellega. Sain vastuseks, et enamjaolt on seal taga rahuldamata seksuaalenergia. Sees pulbitseb ja möllab, aga mingit väljundit suurele soovile saabumas pole. Siis õigustabki pulbitseja oma tigedaid sõnu arvamuse omamisega. Arvamusel ja labasel solvamisel siiski veel on vahe, kallid inimesed.

Kaljukindlat arvamust kuulsin alles hiljuti ühe vallalise naiskolleegi suust. Kaljukindel negatiivne hoiak oli suunatud Marina Kaljuranna enda vastu. Ohkasin peas: „Jumal küll, kolmandik meie elanikest on vene keele kõnelejad, asi siis Rajevskaja meile presidendiks valida!“ Kolleeg muidugi nii roosiline polnud. Ma tõesti ei saa aru, mida tema elus muudaks see, kas meie riigipea on väliseestlane või poolvenelane. Viha aga on ehe ja seda pole häbi välja näidata arvamuse sildi all.

Oma praeguses suhtes olen õppinud end kõvasti tagasi hoidma väljapaisatava verbaalse rünnaku koha pealt. Hea loob head ja halb halba — miks siis vabatahtlikult sõnnikut laotada kogu aeg? Ah, et kaunid lilled ja toitvad kartulid kasvavad vao vahelt? Sorry, aga peeglisse vaadates olen mina veel inimene, mitte sõnniku järele janunev must maamuld.

Lõpetuseks veel eriti hästi meelde jäänud humoresk oma loidu abiellu särtsu tuua soovinud naisest. Venitas prouakene naisteajakirja soovitusel musta seksika nahkkostüümi selga ja jäi ärevalt kaasat koju ootama. Saabuski härra, viskas ühe pilgu prouale ja küsis: „Noh, Batman, mis söögiks on?“ Nii palju siis headest kavatsustest ja neid tapvatest sõnadest.