Sten on segaduses: kui palju ma end ühe naise pärast muutma pean?!

 (43)
Sten on segaduses: kui palju ma end ühe naise pärast muutma pean?!
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Tutvuse algul ei julgenud naine mind veel väga juhendama asuda. Peagi saabusid esimesed suunavad vihjed — soeng võiks ikka moekam olla ja need teised püksid nägevat ikka nii kenad välja mu jalas. Annad kuradile sõrme ja võtab terve käe! Enne kui märkasin, kõndisid sõbrad tänaval minust tuimalt mööda, kuna nad lihtsalt ei tundnud vana semu enam äragi.

Minu kevadromansist on vaikselt saamas sügisromanss ja selle üürikese poole aasta jooksul olen end pidevalt tundnud nagu osaleja „Tuuni mu meest 2016“ teleprojektis. Esimesena võeti ette keelekasutus - kõik leebemadki vandesõnad roogiti mängleva kergusega välja. Sama mänglevalt asuti minust välja rookima bemmiossi geeni. Geeliga püsti aetud tukasoeng kadus juba teisel suhtluskuul ning sisendati, et see kõik on mu enda parimas huvis. Nüüd ma siis lehvin mööda sügisest Tartut ringi, peas üsna samasugune lokk nagu Suvesangaritel. Peaasi, et südamedaamis rahu peegeldub ja mind kasvõi soengu pärast vahel hella pilguga õnnistatakse.

Järgmine ja tunduvalt olulisem muutus viidi läbi minu läbikäimises alkoholiga. Olen harjunud endale liiga palju lubama, kui kraadiga jook ohjad üle võtab. Siiski piisas meil kahest tõsisest vestlusest ja härra Promill pakkis asjad kokku ning kolis naaberkorterisse vägitegusid jätkama. Lihtsalt nii häbi oli oma lolluste pärast, millega peo käigus hakkama sain. Naise õnnetu olek ja kevadise öö jahedusest lõdisemine keset silda jääb elu lõpuni meelde. Mul oli tol ööl vaja suhteid lahata ja ainult iseendale mõelda.

Seotud lood:

Just iseendale mõtlemise määra ongi suhtlus kõige rohkem muutnud. Varem arvestasin alati esimesena oma rahuloluga ja alles siis sellega, kui palju mu rahulolu kahaneb, kui teise heaks midagi teen. Nüüd mõtlen esimesena, kuidas saaksin temale rõõmu valmistada ja mis me koos sellest võidaks. Pisikene muutus, aga elukvaliteedile annab palju juurde.

Viimasel ajal saan kõige rohkem ette- ja tahaheiteid riietuse teemal. Olevat liiga titelik ja jätvat minust mulje kui teismelisest. Kui juustega tegi naine kiirelt üks null, siis rõivastusega tal enam nii libedalt ei lähe. Juba ainuüksi riidepoodi sisse astumine võrdub eakate luuleõhtule minekuga. Kellegi jaoks võib see ilgelt äge ajaveetmine olla, aga luule lihtsalt ei ole minu teema. Riidepoed ka mitte.

Aga mul ei ole ilmselgelt valikut ning mantel ja viisakad püksid juba ootavad, millal end õnnetu näoga nende ette lohistan. Ja seda kõike ühe naise naeratuse nimel.