Sten on veendunud: pehmomees ei taltsuta iial ära munadega naist!

 (42)
Sten on veendunud: pehmomees ei taltsuta iial ära munadega naist!
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Kiire selgitus teadmatutele — munadega naine on julge ja ülbe. Saab ise hakkama ja mingit liibukate teksadega lonkamit enda kõrvale ei oota. Tema valikusõel on tihe ja pärast sõelumist ta veel filtreerib ka oma kandidaadi läbi.

Kõige hirmsamalt kõlab järgmine lause, mida õrnem pool kohe tutvuse alguses kuuldavale toob: „Ma saan ise kõigega hakkama“. Olgu ära öeldud — iga mees tahab kaasa jaoks olla kangelane ja vajalik mutter süsteemis. Oma maskuliinse iseseisvusega kohitseb rambolik naisterahvas ürgmehe kiirelt mingiks ebamääraseks molluskiks kraanikausi äravoolus. Mõni mollusk veel püüab kergelt vastu rabeleda ja oma vajalikkust argumenteerida, kuid üldjuhul on see lootusetu ettevõtmine. Lõpeb valusa laksuga enesehinnangu pihta, kuna siiski ei õnnestunud enda kohta südamedaami kõrval õigustada ja välja võidelda.

Mäletan paari aasta tagust aega, mil ise ühe eriti arrogantse isendiga vägikaigast vedasin. Ega ma neiule armu ka andnud — küll ta jooksis oma kahel jalal mu järgi ning autogagi ajas taga. Senikaua, kuni ta sai jahti pidada, oli meie vahel kõik ülimalt kenasti. Tunded leegitsesid ja üksteise nägemisel vajasime mõlemad südametohtri abi, et pulss üle kolmekordse normi ei lendaks. Mingil hetkel paraku südametegevus taastub normaalsele tasemele ja sädemed ning särts kustuvad nagu jaanilõke juunikuu hommikul. See aga ei käi munadega naise plaanide juurde. Siis hakkavad leekivad silmad ringi vaatama, kes talle järgmisena päitseid pähe väänaks ja keda seekord jooksujalu taga ajada ning auto peale toppida.

Seotud lood:

Lõpmatuseni on leierdatud teemat, kuidas mehed ja naised lihtsalt ei mõista üksteist. Naine ootavat hellust ja mees joomasõpra vana punase Lada kõrval garaažis. Pealekasvav põlvkond naisi vist enam ei ootagi seda õrnust nii palju ja peenikeste koibadega noorsandid on end auto altki välja ajanud. Samal ajal hirmutab mind südamepõhjani sotsiaalmeedias peale lendav ajupesu: armastan koeri rohkem kui inimesi ning kallistuse asemel visake hunnik raha.

Ükski imearmas puhvis kutsikas ega kiiskav eurosent sinu taskus ei asenda elavat ja hingavat inimest käekõrval. Kui sa sellest praegu aru ei saa, siis ehk kümne aasta pärast köögis jätkuvalt pannkooke ühele praadides on juba hilja vigade paranduseks. Noh, samas võid ju koerale kaussi mõned pannukad poetada. Tema vähemalt ei vaidle vastu ega nõua rohkemat, kui süda tihkab anda.