Sten pakub: kui kaotaks õige kõik naised maa pealt ära?

 (23)
Sten pakub: kui kaotaks õige kõik naised maa pealt ära?
Pilt on illustreerivUnsplash

Võrdsuse huvides pistame peitu kõik vaprad mehedki. Mis tunne on päriselt üksi olla? Just selleteemalise raamatu „Lui Vutoon“ nikerdas valmis ärimees Armin Kõomägi. Lugu Ülemiste keskuses end sisse seadvast Eesti ainukesest mehest. Kaasatud on ka seksikas kumminukk nimega Kim.

Kummalisel kombel kõnetas see sürreaalne teos eriliselt teravalt. Peagi tiksub mul täis kolmkümmend kolm täisvereliselt elatud aastat ja üksi olemise tunne jälitab kõikjal. Eriti üksi ma tunnen end siis, kui olen kellegagi koos. Naljakal kombel ähvardab praegune silmarõõm tuima järjekindlusega, et ta kaob ära mu elust. Oma arust viskab neiu õhku rämeda ultimaatumi. Kristalselt aus olles pean tunnistama, et ta pole mu elus kunagi olnudki. Sa ei saa võtta ära midagi, mida sa pole kunagi teisele andnudki. Või veel hullem — sa andsid, aga teine pole seda kunagi vastu võtnud.

Kõomägi raamatus mängitakse läbi meie kõigi lapsepõlveunelm. Saad minna hirmkallisse firmapoodi ning rabada kaenlasse kõike, mille järele hing ja kere karjuvad. Hinnasilt ei määra enam halligi ning ükski elav hing ei takista sind tänaval vähe kõvemat häältki tegemast. Pea terve loo vältel viibib peakangelane viskiuimas ja kimab sinise Fordi kastikaga mööda pealinna ringi. Vahepeal viib oma Kummi-Kimi Pärnu randa peesitamagi. Silikoonist naise eriline pluss on see, et ta on kogu aeg rahul ja valmis. Ühel hetkel jõuab Lui ajusse, et mõni piiks võiks naise poolt siiski kostuda. See rahul ja valmis naine ka nagu pole päris see.

Seotud lood:

Olen enda puhul tihti täheldanud viitsimatust naise juttu kuulata. Oi, nad võivad palju rääkida. Eriti hulluks keerab olukorra, kui nad sind oma sõbrannaks hakkavad pidama. Ema, anna padruneid. Anna kastiga.

Sest iga mööduv kutt saab ülevoolava hinnangu, mida naine tingimata sinuga jagama peab. Helesinise bemmi tagaistmel kügeledes mekutad kerges segaduses huuli. Mõtled, et võiksid kodus samal ajal oma küülikukarvaga vaipa naabrimuti akna kohal kloppida. Isegi see kuradi vaip kõlab väga ahvatlevalt neil sõbrannatamise hetkedel.

Ühel hetkel küsid endalt — kas ma olen sotsiaalne värdjas, et mind ei huvita see omapärane loba? Ilmselgelt maksab see suhtlemispõlgus kätte just neil hetkedel, kui hing väriseb kellegagi külg külje kõrval lebamise järele. Et end taas lõikavalt üksikuna tunda.