Sten põrutab: ma ei kavatsegi suhet luua naisega, kes mu eksist kuuldes kohe hüsteeriasse satub
Naine kuulab mind suuremate emotsioonideta ära. Tavaliselt veedame koos üsna toreda päeva ja õhtul lähen oma teed. Oleks siis, et oma teed. Elu pärast teda on nii harjumatu. Suhte ajal olime lahutamatud ja see meid tegelikult lahku ajaski. See ja minu määramatult suur enesehaletsus ning rahulolematus meie elukorraldusega.
Kevad, see kuradima kevad. Sel pühapäeval saab meie tutvumise päevast kaks aastat. Suutsime need daatumid graveerida minu sõrmuse ja tema kaelaketi ripatsi sisse. Pühapäev täis rõõmu ja mälestusi. Pigem tahaks sel päeval pea liiva alla pista ja sinna väga-väga pikaks ajaks jättagi. Vähemalt selle ajani, kuni suudan kelleski teises hakata nägema kõike seda, mida temas nägin.
Täna mööda päikselist Emajõe kallast jalutades jäin mõtlema, kas inimesed on suhtes õnnelikud. Kas mina olin oma suhtes õnnelik? Enda suureks üllatuseks ei saanudki ma üdini jaatavalt vastata. Mulle väga meeldis tema olemasolu — vähemalt enamik aega. Aga mulle ei meeldinud see, et ma ei suutnud olla lõpuni kindel selles, et ta tõesti mind armastab. Mingil kummalisel põhjusel tundsin kogu aeg, et minust ei piisa. Et on vaja teiste meeste tähelepanu, nendega suhtlemist ja flirti selle sõna kõige otsemas tähenduses.
Ja teate mis, naised, ma hakkasin hoopis ise niimoodi käituma! Otsisin samuti tähelepanu, suhtlesin nii, et maa must ja flirtisin veel mustemal kujul. Aga mitte kunagi ei suutnud ma suhtlusest kaugemale minna. Ometi kustutasin kõnelogisid, sõnumeid ja Facebooki vestlusi. Sellest kõigest võiks eeldada, et oli meeletu põhjus varjamiseks. Reaalselt oli tunne nagu elaksin puuris ja mul on vaja sealt välja saada.
Nüüd ma olen puurist väljas ja satun ikkagi kogemata selle ukse taha sagedamini, kui ise seda tahaks.
Oma uutele naistuttavatele teen korraliku brainf*cki — pööran tähelepanu ja siis kaon ära. Kaon ära eksi juurde ja pärast jutu sees veel mainin ka, kus olin ja kellega aega veetsin. Ma lihtsalt ei suuda alustada suhet inimesega, kes on nii nõrk, et selle peale minema jookseb. Täiesti ajuvaba on kulutada aega ja oma energiat inimesele, kes esimese väljakutse peale ohkima hakkab ning mind maha kannab.
Ühe erilise naisega on viimasel ajal siiski õnnestunud suhtlema jääda. Kuidas ta mulle ütleski: “Üks vana koer tunneb teise vana koera nipid ära.” Püüdsin teda oma kuulsate lüketega rajalt maha võtta, kuid kõik see nähti läbi. Nähti läbi ja kasutati minu vastu. Ma annaks päris palju, kui suudaksin ta endale lähedale lasta ja "tuimestuseta juurekanaliravi" lõppenuks kuulutada.
