Kas armastus on ainult siis usutav, kui kord aastas ikka punast I love you-kirjaga südant hoidva valge mõmmi saad?
Muidugi võib seda kraami vaadates nii mõelda, aga kui Valentinipäev käes ja kallis kaasa tuleb tühjade kätega koju, pole mõmmit, pole lilli-sel hetkel muutuvad need südametega sokid seal poes palju tähtsamaks, kui heas tujus koju tulnud abikaasa.

Väga naiselik on sel puhul „saag käima tõmmata” teemal: ma olen oma sõbrannadest ainus, kes kunagi valentinipäeval kingitusi ei saa! Kas sulle ei tule kordagi pähe, milleks need pehmed südamekujulised padjad seal poes aastas korra nii eksponeeritud on? Ah, et laulev roos on sinu jaoks raha raiskamine?
Või siis lihtsalt mitte suhelda, vaikida.
Küsimusele „mis viga?” tuleb vastata lihtsalt ja naiselikult: „Ei midagi.” Pärast teist klaasikest veini keelepaelad muidugi vallanduvad: mul pole ju kedagi, kes mind sõbrapäeval meeles peaks!

Väga hale ja rumal käitumine, aga ma usun, et tuttav tunne igale naisele. Enamusel meist on vähemalt üks selline valentinipäevi olnud.
Miks meile tundub, et kui sel päeval keegi midagi ei kingi, siis meid nagu polekski olemas? Iga saabuva „head sõbrapäeva!” ess-emm-essiga paneme linnukese saatja nime taha — selge, pidas meeles!
See, mis sõnumis kirjas, on suhteliselt teisejärguline. Oluline on, et sõnum tuli! Ja need, kes sõnumit või koogikest ei too-no kuidas sellistega edaspidi üldse suhelda?

Vot, milliseks need võõrad pühad meid muutnud on!
Eriti jube on neil üksikutel, kellel pole oma kindlat kaaslast ehk vastassoost mõmmisaajat. Ei taha nemadki ju armusõnumitest kõrvale jääda. Kõige lihtsam on tekitada endas lootus. Kuidas seda teha? Võtad telefoni, seal on ju ikka mõne toreda ja kena meesterahva number. No mis sest, et abielus ja pereisa!? Õnge võib ikka visata, vähemalt paar musi tuleks raudselt teele panna, sest sellisel pühal võib imesid juhtuda küll. Ja tühja sellest, et ohvriks valitule see valentinipäev kodutüliks kujuneb. Sest oma särk on ikkagi lähemal ja olulisem. Ja kui sõnumisaaja edaspidi enam teretamagi ei kipu, no siis oli lihtsalt valearvestus. Numbri saab ju telefonist kustutada ja ehk ongi aeg uusi varuma hakata.

Jättes nüüd kõrvale kõik need karvased südamehoidjad ja klassikalist muusikat viljelevad kunstroosid, siis tahan ma hoopis öelda, et sõpradeks ei saad ühe tähtpäeva pärast. Ja oluline on, et kui ollakse sõpradeks saadud, siis ollakse sõprade jaoks olemas ka need ülejäänud 364 päeva aastas. Mis puutub armastusse ja armastatusse, siis ka neil on meie jaoks kindlasti suurem väärtus kui südamega sokkidel.

Ja ometigi: kuidagi südametud tunduvad kaaslased siis, kui sa sel südamete-saatmise-päeval ilma ühegi südamesõnumita üksi istud...