Sugulased trügisid külla: koerakaka jäi keset hoovi, marjapõõsad ja külmkapp söödi tühjaks ja ära nad ei läinudki...
“Rõõm kuulda,” pobisen mina, kuigi olen õnnest sama kaugel kui Maa Päikesest. Esiteks aiman ma, et tegelikult ei sõida nad mitte möödaminnes läbi, vaid võtavad kogu selle reisi ette spetsiaalselt minu järveäärsele suvilale mõeldes. Teiseks ma vaevu mäletan, kes see Birgit on ja milline ta välja näeb. Kolmandaks meenub läbi hägu, et Birgitil on väikesed lapsed. Neljandaks tean sarnaste külaskäikude pealt juba ette, et seltskond ilmub mu ukse taha näljast oimetuna, endal külakostiks kaasas parimal juhul üks melon, millest poole on nad jõudnud autos juba nahka pista. Viiendaks — kas suvilas ei käida mitte lõõgastumas ja rahu saamas, mitte võõrustamas ühte lärmakat seltskonda teise järel?
Birgitiga ei läinudki loomulikult midagi teisiti kui kõigi teiste sugulastega mu suvepuhkuse ajal. Ta ilmus oma pesakonnaga mu ukse taha kolm tundi lubatust varem, aga muidugi ei suvatsenud ta kellaaja muutusest teada anda. Suvitajal on ju aega niigi laialt käes. Oma lapsepabulatele käratas ta otsekohe, kui need olid autost välja pudenenud: “Oi, vaadake, tädil on siin marjapõõsad!” Ilma luba küsimata põrutasid tatikad põõsastesse ja kukkusid neid ennastunustavalt rüüstama, nende emake jälgis hävingut heakskiitva muhelusega. Mulle hiilis kurbus hinge, sest olin kavatsenud marjadest moosi keeta.
Aga lapsed polnud veel kõik! Minu õuduseks hüppas murule ka peni. Esimese asjana tegi loom murule suure sooja junni. Koristama ei kibelenud seda keegi, ega maamaja ole mingi peen linnapark!
Toiduainete asemel kaasas iPad titepiltidega
Seekord tõi Birgit ise kaasa kotitäie kohukesi, mille ta kohe oma laste vahel ära jagas. Ilma küsimata, kas kavatsen tema perele midagi pakkuda, siristas ta abikaasa kõrvale diivanile vajudes: “No ega tassikesest kohvist küll ära ei ütleks. Ja kas me oleme täna lõunat söönud, Armin? Oi, muidugi ei ole!” Ohates avasin külmkapi ukse ja ütlesin, et mul on kahjuks ainult pool kangi suitsuvorsti, heeringat ja võid ja leiba ning kohvi võin ka teha, aga kuna mu auto on naabrimehe juures remondis, ei ole ma mitu päeva saanud poodi minna. “Ära üldse muretse! Me oleme vähenõudlikud inimesed, meile sellest täitsa piisab!” õhkas “kallis” sugulane.
Külmkapp söödi tühjaks, kohvi kulus mitu liitrit ja mõistagi ei taibanud keegi küsida, kuidas ma ise lähipäevil söönuks saan. Selle asemel teatas Birgit, et tal on mulle vahva üllatus. Paraku ei kujutanud üllatus endast midagi söödavat ega ülepea midagi meeldivat — saabus sugulaste külaskäikude kardetuim hetk, mil pereema käekotist materialiseerub tahvelarvuti tite- ja reisipiltidega. Olen sellistest piltidest nii läbi imbunud, et enam ei suuda ma neid lapates isegi tunnustavalt mõmiseda. Mis huvi peaks mul olema imetleda võõraste laste beebipilte? Miks peaks mulle korda minema, mida Birgiti mees, kes on mulle täiesti võõras inimene, on pildistanud oma viimasel välisreisil?
Kas on nii raske aru saada, et perepildid lähevad korda ainult kõige lähedasemate puhul ja mul on tõesti täiesti ükskõik, milline nägi mu vennanaise õetütre kaheaastane poeg välja üle-eelmiste jõulude ajal? Ka reisipildid on vaid haruharva huvitavad. Tore on neid vaadata ainult inimestel, kes ise samal reisil olid ja neid emotsioone jagasid. Miks peab võõraid nendega tülitama? Mida huvitavat saab olla kilomeetrite pikkuses liivarannas ja kolmes palmipuus? Kahetsusega meenutasin, mis mul sellel õhtul algselt plaanis oli — käia järves ujumas ja vaadata televiisorist oma lemmikfilmi.
Piinarikas piltide jõllitamine lõppes seekord õnneks tahvli aku tühjenemisega, aga mõnigi kord on see kestnud paar tundi. Siis olen kahetsedes igatsenud aega, kui digirevolutsioonist ei osatud unistadagi. Pakse papist fotoalbumeid vähemalt ei tirinud keegi külla kaasa.
Teise inimese suvilas kehtigu perenaise reeglid!
Kui maja ja aed tühjaks söödud, hakkas Birgit ääri-veeri heietama seda, mida olin juba kahtlustanud: “Meil siin oli küll mingi plaan, et sõidame kohe Võrru edasi, aga Armin on nii väsinud näoga… Sul ju ka pole seltskonna vastu kindlasti midagi, eks. Siin metsas on sul üksi ju nii igav ja nukker olla! Nii et me siis paneme oma kompsud siin maha ja vaatame, mis homme edasi saab.” Ega’s miskit. Loovutasin oma suure voodi Birgitile ja tema mehele, lapsed said endale diivani ja kokkulükatud tugitoolid. Ise kolisin verandale võrkkiike. Ohverdasin külalistele oma viimase puhta pesu varu, sest suvilas ei ole kanalisatsiooni ega seega ka pesumasinat.
Kuigi mul on öökapil raamatuvirn, mille kavatsesin puhkuse ajal läbi lugeda, ei tulnud sellest midagi välja, sest Birgit, Armin ja lapsed otsustasid õhtul hoopis aliast mängida. “Eks ole tore, kui majapidamises on elurõõmu ja melu, eks?” kilkas Birgit. “Nüüd ei peagi sa enam mingite tolmuste raamatute taga aega surnuks lööma. Sa vaeseke, sa vist oled ikka väga üksi siin, et sul neid nii palju on? Hea, et me ikka tulla taipasime, muidu sa oleks ju igavuse kätte ära surnud!”
Mul pole vist vaja öelda, et Birgit ja tema kamp ei lahkunud ka järgmisel ega ülejärgmiselgi päeval. Vahepeal ajas nälg neid õnneks poodi, aga sealt ostetud kraami sõid nad ise ära, minule jäid nõudepesurõõmud ja grillisuits. Igatsetud rahust ja vaikusest polnud kilkavaid väikelapsi täis majas muidugi juttugi. Kui nad lõpuks ometi asjad pakkisid ja autosse kobisid, oli mul tunne, nagu oleksin sõjas käinud.
Otsustasin, et sellega on nüüd lõpp. Kehtestan reegli, mida tuleb nüüd järgida igaühel: kui mul hakkabki oma suvilas igav, siis võtan vastu vaid neid külalisi, kelle olen ise kutsunud.
