Lugu, mida tahan Delfi Naisteka jõulublogi alustuseks kirjutada, on pärit eelmisest talvest, aga samuti pühade ajast. Siis kattis maad tohutu lumevaip ja lumesajul ei tahtnud lõppu tullagi.

Olin valves, kui öösel helistas osakonda naine, kes oli mulle juba tuttav eelmise lapse sündimise ajast. Ta teatas, et tuhud on alanud ja et ta hakkab tulema. Kuna ta elas kaugel ja ilm oli tormine, siis
ei olnud tark pikemalt koju ootama jääda.

Kohale jõudsid nad koos mehega hoolimata sellest, et mees vahepeal autot välja kaevas, et teele kinni jäänud lumekoristus traktor teed blokeeris ja nähtavus ülikehv oli.

Saabudes ootas neid juba vanni valmis lastud vesi, küünal aknalaual ja vaikne muusika. Aega veel oli, sünnitus oli poole peal. Kõik rahunesid ja said ennast ilusti lõdvaks lasta.

Hiljem naine kirjeldas, kuidas ta tundis, et autosõiduajal tuhud peaaegu ära kadusid. Mure kohale jõudmise pärast oli nii suur, et sünnitus tõesti lakkas selleks ajaks ja hakkas taas pihta, kui pere
haiglasse kohale jõudis.

Laps sündis vette, nii nagu tema õdegi oli sündinud. Ta tuli siis, kui emme rahunenud oli ja olukorda nautis.

Meie, ämmaemandad, täname Eesti peresid, et nad meid usaldavad ja seda imet meiega jagavad.

Soovime meile kõigile ilusat ja rahulikku jõuluaega. Et hoolimata pimedast lumevaesest talvest oleks südamed täis valgust ja soojust!

Ämmaemand Katrin
Erahaigla Fertilitas