"Suureneva sissetulekuga suurenevad ka kulutused ja väheneb enda OMA aeg"
Mõni inimene, kes töötab eluaeg kas või näiteks müüjana ei pürgi kuhugi. Miks? Ta ei taha! See on tema mugavustsoon ja tema armastus ühteaegu. Talle meeldib oma töö ja selle töö pingevabadus — ta teeb asju inertsist ja ülima korrektsusega. Talle meeldivad inimesed ja nendega suhtlemine. Ta naeratab palju. Ta ei võta tööd koju kaasa, vaid jätab selle tööle täpselt sel hetkel kui enda järgi ukse sulgeb. Ta on rahul ja õnnelik. Võibolla õnnelikumgi kui paljud meist, kes aina kõrgemale ja kõrgemale lõpmatuna näival karjääriredelil ronivad, kas või roomavad, punnitavad-pingutavad, rabelevad ja tõustes aste kõrgemale tunnevad, et ikka veel ei ole küll!
Seda küllastumise tunnet vahel ei saabugi. Kuna inimene pole enda jaoks selgeks teinud, mis teda päriselt õnnelikuks teeb. On pidev rahutus ja rahulolematus. Tahaks midagi. Tahaks kuhugi. Õpiks veel. Ja veel ja veel. Kuid rahulolematus jääb ja õnnetunne tundub aina rohkem mägede taga olevat. Vaadakem kasvõi maailmamastaabis kuulsusi — miks on nende seas nii palju alkoholi või narkootikumide küüsis vaevlevaid? Kas olete mõelnud, et kuulsaks saades võibolla mõni neist soovis, et poleks sinnani kunagi jõudnudki. Iga sammu jälgimine, iga sõna väänamine, igas olukorras pildistamine ja kõigi inimlike apsakate paiskamine meediasse — õelad anonüümsed kommentaarid, iga kilo ümber närimine. Nad ei ole ju superinimesed! Nad on samamoodi tavalised lihtsurelikud nagu me kõik ja neilgi on tunded. Nõrgemad murduvad ja loovad omale paralleelreaalsuse meelemürkide abiga, kus kõik tundub udusem ja teravad maailmapildi nurgad saavad silutud.
Kumb neist — kas piltliku näitena toodud poemüüja või ärinaine — saavutavad vanaks saades selle, et võivad öelda: “Ma olen elanud ja olnud õnnelik!”? Kas tõesti tema, kes meenutab rahahunniku otsas oma täisiga sõnadega higipull otsa ees? Tema, kes on küll reisinud ja maailma näinud, kuid pole märganud oma laste kasvamist, näinud nende esimesi samme või kuulnud esimesi sõnu. Tema, kes on teinud ületunde tööl või viibinud järjekordses komandeeringus. Võtnud ehk õhtuti töökaaslastega baaris klaasi veini ja rääkinud tööst. Millest siis veel? Saabunud koju hirmväsinuna suutmata normaalselt uinuda, kuna taas vajab käivitamist uus äriprojekt või ootavad väljakutsuvad läbirääkimised uue tippjuhiga. Tema vaba päev on täispikitud tööga seonduvat nii tihedalt, et pole aega ilma äratuskellata ärgatagi. Perele aega ei jäägi. Kui tal see üldse enam alles on. Iseendast rääkimata.
Või vastukaaluks poemüüja. Jah, ka tema töötab. Ei saa ehk endale nii palju lubada kui eelpoolmainitud äridaam, kuid tal on seda, mida raha eest ei osta — tal on OMA aeg. Iseasi, kas ta seda kasutada mõistab. Ma olen näinud müüjaid, kes on teenisuspostil mitukümmend aastat, mäletan neid juba lapsepõlvest. Nad on senini armsad ja naeratavad, elurõõmu täis — näha on, et neile meeldib see töö! Tõenäoliselt minnes töölt koju veedavad nad kvaliteetaega oma perega. Või hobidega. Kes kuidas. Nad ei pea mõtlema tööle. Nad mõtlevad tööle ainult tööajal. Ja see on tänapäeval luksus. Ja ma saan aru küll, et on neidki, kes on sunnitud üle töötama just raha pärast, nendest räägime teinekord. Täna räägime tavalisest endaga hakkama saavast keskpärasest inimesest, lihttööolisest, teenistujast, neid on meie seas palju — just neid, kes on rahul ja ei virise, kes naudivad elu ja tööd.
Lõpuks ei loe see, millist ametit pead, vaid iseenese rahulolu oma saavutatuga. Võibolla müüja, ettekandja, korstnapühkija või keegi muu, kes teeb oma tööd justnimelt seetõttu, et see paneb teda tundma elusana, õnneliku ja rahulolevana. Jah, rahulolematus on edasiviiv jõud, kuid nii võib seda õnnenimelist tegelast otsima jäädagi. Tuleb osata õigel ajal peatuda, tagasi vaadata ja mõelda, kas see teekond on olnud just säärane, mida endale ette kujutasime? Ja kas ikka on vaja rohkemat? Või tasuks hakata märkama seda, mis sul juba praegu olemas on.
Raha eest saab asju, kuid raha iseenesest õnnelikuks ei tee. Selle eest vabadust ei osta. Suureneva sissetulekuga suurenevad ka kulutused. Ja väheneb enda OMA aeg. Lõpuks on vaba raha ikka sama vähe kui varem. Tööd aga rohkem. Vähema rahaga on inimene loomingulisem — ta märkab rohkem, leiutab rohkem, ilmselt ka hoolib rohkem. Sest tal pole koguaeg nii kiire. Tal on aega. Ja võibolla, ainult võibolla on just tema see, kes vanaduses saab öelda — ma olen elanud… ja olnud õnnelik!
“Rahulolu ja õnnetunne on oskus nautida olemasolevat ja kaotades igatsuse nende asjade järgi, mis on sinu käeulatusest väljas,” on öelnud keegi tark inimene. Ilmselgelt on tal õigus.
Ilusat algavat töönädalat!
