Kui mõnede jaoks lendavad suvel südames liblikad, siis kahjuks olen tänaseks mina see, kes inimestele iga kord, kui keegi suvel armumisest ja igavesest õnnest räägivad, karmi reaalsusega sõnumi toob ja kinnitab: "Ära muretse, see läheb mööda!" Aga miks?

Sest mõned aastad tagasi ühel sünnipäeval kohtasin ma noormeest, kellega koos öö veetsin. Järgmisel päeval sõitsime tagasi kodulinna ja ma ei suutnud oma õnne uskuda, kui ta vabaks osutus ning me sellest päevast iga päev käsikäes rannas jalutasime ning miilustasime.

Kunagi varem polnud mul olnud peikat, kes selliste suveliblikatega mu südame täidaks, avalikult õrnust välja näitaks, mind oma emale tutvustaks... Veetsime ideaalse suve täis kõike, millest täna vaid unistada oskan - kalastus, ujumine, päevitamine, maakodu kõpitsemine. See oli super ja tegime plaane koos, sest me mõlemad pidime sügisel pealinna ka minema - kõik sujus.

Täpselt kaks kuud pärast meie suure romansi algust tulin mina Tallinnasse, ta pidi nädal hiljem tulema, kuid muutus juba mõne päeva möödudes telefonis kentsakaks ja puiklevaks, kuni teatas: "Ma ei tulegi." Sekundiga purunesid kõik minu illusioonid ning slelest päevast ei usu ma enam suveromantikasse, mis kestab - selle nimi on põhjusega inglise keeles summer fling, sest see kaob sama kiirelt kui soojad ilmad Eestist!