SUVEJUTT: koht, mida tuleks suvel kindlasti külastada!
Kui oli aeg hakata on suvepuhkuse plaane tegema, siis võtsin maailmakaardi ette ja küsisin endalt, kuhu seekord. Varasemalt olen reisielamusi hankimas käinud nii idamaadest kui ka Ameerikamaalt. Pääsemaks pealinna rutiinist on kaugeid paiku läbi sõidetud ning palju raha kulutatud. Tõmbasin käega üle kaardi, et puru maha pühkida. Täpike polnudki puru, oli hoopiski Ruhnu saar! Nõnda saigi otsustatud: selle suve seiklus ja eksootika otsimine toimub armsal kodumaal.
Natuke guugeldamist ning esmavajaliku infoga reisiplaan oli valmis. Roomassaare ja Ruhnu sadama vahet sõidab laev ainult kaks korda nädalas — teisipäeval sinna ja neljapäeval tagasi. Kui neljapäeval Ruhnust väljuva laev maha magame, peame sõpradega veel nädal aega „merest tõusnud maa“ peal veetma. Sõit „täpikesele“ kestab kaks tundi. Vaatamisväärsusi on kolm: vana puukirik, Ruhnu tuletorn ning Limo rand.
Esimene soovitatav tegevus saarel on osaleda hommikusel „koosolekul“ küla poe juures. Seal saime kõigiga tuttavaks: saare elektrik, saare bussijuht, saare meditsiinitöötaja, teised turistid jne. Olles „koosoleku“ uudised ära kuulanud ja kohalike näpunäited kõrva taha pannud, võis matk alata. Saar on just paras selleks, et vahemaid jalutades läbida. Kõmpisime mööda rohelisi metsateid, saatjateks sääsed ja parmud. Pean mainima, et parmud on seal hirmuäratavalt suured. Sellise parmu hammustus oleks Ruhnu karu ka nutma ajanud.
Saar on väike, aga kirikuid on seal kaks. Ruhnu vana ja uus kirik seisavad kõrvuti. Vana on puust, uus kivist. Legend räägib, et uue kiriku asukoha olevat otsustanud hobune: külarahvas pani hobuse piitsa plaksutades kappama, kuhu seisma jäi, sinna uus kirik ehitati. Puukirik on sajandeid vana ning termiitide poolt natuke pureda saanud. Vanasti peetud jumalateenistusi nõnda, et naised istusid ühel pool pingireas ning mehed teisel pool. Hmm, huvitav mida tänapäeval soovolinik sellest arvab?
Ruhnu tuletorni projekteeris sama mees, kes Eiffeli tornigi. Nagu tükike moodsat Pariisi siinsamas väikesel Eestimaa saarel. Mäeotsa jõudes kohtasime tuletornide ülemat, kes parajasti torni juures hooldustöid teostas. Sõbralik härra teavitas, et sissepääs torni on turistidele keelatud, kuid pettumuse kompenseeris ta oma jutukusega ning saime loengu tuletornide ja muude meremärkide teemal. Igatahes muutis see torni vaatluse huvitavamaks kui lihtsalt silmadega mööda plekktoru üles alla libistada ning siis sama targalt mäest jälle alla ronida.
Kui kirk ja tuletorn olid vaadatud, suundusime Limo randa. Liialdamata ütlen, et see oli parem kui Miami Beach. Ilm oli soe, päike paistis, taevas pilvitu, valge liiv, soe vesi ning mis kõige tähtsam: seal ei olnud ühtegi hingelist peale meie. Limo privaatrand — nõnda nimetasime seda meie. Seda eraklikku kogemust oli soov maailmaga jagada. Nutitelefon jäädvustas pildi kaunist rannast, pildile sättisin ka oma suur varba, märkimaks „mina olin siin“. Läbi Facebooki sai tähelepanuvajadus rahuldatud.
Ruhnu saare eksootika seisneb eraldatuses ja tagasihoidlikus elustiilis. Peab leppima sellega, mis sul on, sest kaubavedu üle mere on harv ja tülikas organiseerida. Tarbimishulludele on siin ideaalne võõrtuskoht. Poodides šoppamine asendub inimestevahelise vestlusega, burger ning pitsa kartuli koorimisega, auto jalgrattaga, televiisori vaatamine võrkkiiges lesimisega.
Õhtul teki alla pugedes meenutas toredat päeva päikesepõletusest, sääsekuppudest ja parmu hammustustest sügelev keha, aga pole hullu, sest virgad kratsivad. Oluline oli teada, et kaugele maakeraotsa pole vaja sõita, sest siinsamas Eestimaal on võimalik leida samasuguseid lahedaid reisikogemusi, mis vaat et muu maailma kahvatuma panevad. Rahakotile mõjub ka paremini.
