SUVEJUTT: mees teeb tööd, mina olen kolme mudilasega kodus...
Suvi on mega. Kui varem suutsin ma igal aastaajal vähemalt kella 11-ni magada, siis nüüd 3 lapse emana olen vist vanaks jäänud, sest vähemalt kella 7-ks on uni kadunud. Nii mõnus on ärgata mahedate hommikupäikese kiirtega üle kallatud puid imetledes, nautides karges jahedas värskes õhus terrassil sooja teed, pleed õrnalt ümbert embamas. See on minu kvaliteetaeg, enne kui naasen oma igapäevakohustuste juurde ja enne, kui lapsed torisedes üles ärkavad ja lasteaeda end valmis seavad. Varsti paneb aga lasteaed oma uksed kinni ning esimest korda ei ole mul suveperioodiks teise lasteaeda kohta kinni pandud. Oodata on veidi hirmutavat ning samas ka põnevust täis “puhkust”.
Kuna nagu enamus peredes, siis selleks, et ära elada, on mees tööga rakkes ning mina “istun” kolme alla 5-aastase lapsega kodus. Väljas käimised, kasvõi poekülastused on seni olnud sellised seiklused, et ees ootav periood, kui pean mehe lähetuse ajal päris üksi hakkama saama, on pehmelt öeldes ohkama panev, kuid samas ka paneb mind proovile, kui paljuks ma võimeline olen. On ju nii palju üksikvanemaid, ei saa ju mina kehvem olla.
Varuväljapääsuna on mul õnneks lapsepõlvekodu Lõuna-Eestis, kus toredad vanemad igal ajal ootavad oma lapselapsi külla. Ka eelmisel aastal sai seal lastega palju käidud ning meenutused on positiivsed, olgugi, et oli vaja teha palju talutööd ning ujumas sai käidud terve suve peale vaid korra.
Loodan, et kõigil teistelgi oleks kedagi toeks võtta, kui elu teeb selliseid keerdkäike, kui on keeruline üksi hakkama saada. Pole vaja kalleid autosid, millega naabrite ees pugeda, pole vaja tohutuid
mänguasjade virnasid, kui pole aega lastega koos mängida, on vaja hoida suhteid ja märgata väikeseid asju, mis aitavad “patareisid laadida” ja olla positiivsed ka siis, kui kõik mured kaela sadavad.
