Meie neljaliikmelise reisiseltskonna laagriplats asus Lysebotn fjordi kaldal. Mina, Kats, Mart ja Oll olime kõik ühel nõul, et see on üks maailma kaunim telkimiskoht. Pehme muruvaip peitis ennast kahe kõrge kalju vahel orus. Kaljud olid osaliselt kaetud rohelusega ning mööda vasakpoolset kaljut voolas alla kosk, mis õhtupäikeses muutus eriliselt säravaks ja sillerdavaks. Kämpingu kõrval laius lammaste karjamaa.

Laagriliste päevi ja öid saatis lakkamatu kose kohin, karjakellade kõlin ning lammaste määgimine. Iga kord kui telgist õue astusin, jäin tardunult seisma ja sosinal veeresid sõnad üle huulte: „Siin on nii ilus!“ Istusin matkatoolis jalad välja sirutatud, lastes soojal päikesel ennast paitada ja nautisin vaadet fjordile, mis asus otses mõttes meie „koduhoovis“. Õhtu saabudes hakkas päike ennast tasapisi parempoolse kaljuserva taha peitma, valgustades teisel pool asuvat kivimürakat nagu prožektor lava. Oli ka põhjust, sest peagi oli algamas õhtune show. Päikesepaiste saatel alustasid oma trikkidega base jumper'id. Hulljulged tüübid hüppasid kõrgelt kaljult alla ja hõljusid laagriplatsile langevarjuga. Mõned kasutasid kaljult langedes tuuleülikonda, mis muutis nad õhuvoogudes liuglevateks inimlindudeks. Oll’i, kes innukalt salvestas peaagu kõik hüpped oma nutitelefoniga, lummas adrenaliini pakkuv vaatepilt väga, nägin tema sinistes silmades suurt vaimustust selle ala vastu.

Seisime pea kuklas telgi juures, nautides vaatemängu taevas. Seda hetke katkestas rõõmus „Hello“, mida hõikas brünettide lokkide lehvides naine, kes oli maandunud kõrvalolevale karjamaale ning jalutas nüüd tagasi oma teiste hüppajatest semude juurde. Tema reibast sammu saatis minu aupaklik pilk veel tükk aega, sest minu silmis oli ta saanud just kangelase karika. Naine, kes mitte ainult ei karda kõrgust, vaid julgeb elule esitada väljakutseid.

Ärkasime udusel ja veidi jahedal varahommikul, et alustada oma matka Kjerag kivile. Raja alguses uurisime teadetetahvlile paigaldatud teekonna kaarti. Mart seletas asjatundlikult, mis meid ees ootamas oli ning tutvustas järgmiseid fakte: läbima peab 3 tõusu ja 3 langust, matka alguses kõrgus merepinnast 600 meetrit, sihtkohas 1000 meetrit, läbitav kilometraaž 10 km. Jutustamisega paralleelselt seadistas ta meie teekonda salvestama ühe oma kolmest GPS-seadmest. Noogutasime usaldavalt tema jutu peale ja alustasime ronimist. Peagi jõdsime kivisse kinnitatud kettköieni, millega mööda kaljut ennast üles vinnata. Kallak oli niivõrd järsk, et ainult libisemiskindlate matkasaabaste peale loota ei julgenud. Keti abiga vedasime ennast esimesest tõusust üles. Tipus istusime korraks, et ringi vaadata ja hinge tõmmata. Hommikune udu kattis mägesid ega näidanud meile imeilusat loodusvaadet ega kuristikke, mis meid ümbritsesid. Edasi lonkisime kergemal sammul alla orgu, kus paistis vulisev jõgi. Tehti nalja ja poseeriti fotode jaoks. Kats valis poseerimiseks välja ühe kõrgema kivi, tõstis jala koos roosa tossuga õhku, ajas käed laiali nagu ta oleks ta lennuk ning naeratas rõõmsalt. Klõps! Foto tehtud.

Järgmised tõusud ja langused läbisime mööda kalju seina ronides nagu kamp aeglaseid ämblikke. Iga sammu pidi läbi mõtlema, kuhu asetad käe, kuhu kivilõhesse saad varba toetada. Higise ja hingeldavana sihtmärgi poole rühkides, ketras peas hirmunud küsimus: „Kuidas siit pärast alla saab?“. Kui me lõpuks päris tippu jõudsime, jäi kalju peal jalutades läbida veel pooletunnine teekond Kjeragini, mis andis võimaluse nautida ümbritsevat kaunist loodust. Hommikune udu oli haihutunud. Nii kaugele kui silm nägi, paistsid lumised mäenõlvad, nende vahel valged pehmed pilved. Jalutades pidi oma jalge ette vaatama, et mitte peale astuda matkaliste poolt laotud väikestele kivitornidele, mida usutakse ladujale õnne toovat. Neid oli ümberringi sadu.

Lõpuks jõudsime kõige olulisema kivini sellel teekonnal — Kjerag. See on kivi, mis pidi kukkuma kuristikku, kuid jäi looduse tahtel kinni kahe kalju vahele. Nüüd pakub ta matkahuvilistele turistidele unustamatut väljakutset esiteks raja läbimise näol ja teiseks poseerimisega Kjeragil, et jäädvustada hetk 1000m kõrgusel kuristiku kohal. Pärast „kohustuslikku“ fotoseeriat ekstreemse loodusimega pidasime sprotivõileiva-pikniku ning asusime tagasiteele. See sama raske rada oli vaja veelkord läbi teha. Lihtsam väljapääs oleks olnud base jumperina langevarju abil alla hüpata, kuid meie saime siiski loota ainult oma tugevatele jalakestele.

Seistes kalju kõige kõrgemal tipul, kust tuli alustada laskumist tundsin suurt hirmu. Ümberringi laiuvad sügavikud tõmbasid seest kõhedaks. Mõte kukkumisest tuhandeks killuks pani jalad värisema. Tuul, mis puhus nii selja tagant kui ka külje pealt ähvardas tasakaalu kõigutada. Argus, mis istus minu vasakul õlal, ässitas maha istuma, põlved lõua alla kronksu tõmbama ja nutma hakkama. Jonn paremal õlal aga julgustas, et pisarate valamine ei aita, tuleb võtta üks samm korraga. Iga väike samm on lähemale finišile. Hingasin mitu korda sügavalt sisse, sosistasin endale julgustavaid sõnu nagu tiibeti munk mantraid ning viimaks küünitasin hambad ristis ennast kettköieni, et alustada laskumist.

Kokku kestis meie kümnekilomeetrine matk seitse tundi. Jõudnud turvaliselt alla mäe jalamile, olime õnnelikud. Rahulolu tunne, mille saavutamisest olin reisi alguses unistanud, saabus üllatavalt hoopiski pärast ronimise lõppu turvalisel maapinnal, mitte Preikestoleni tipus nagu olin eelnevalt arvanud. Alles nüüd oli põhjust käed taevapoole sirutada ja uhkelt hüüda: „Ma sain hakkama!“ Retk oli nõudnud kõigilt neljalt reisisellilt enese ületamist ja võitlust hirmuga, samas ka usaldust oma kaaslaste vastu ja hoolimist üksteisest, sest raskematel kiviastmetel, kus olukord tundus lootusetu, tuli appi sõbrakäsi, mis hädasolija üles tõmbas. Rännud, millega olen maailma avastamas käinud on alati peitnud endas mõnda väljakutset või eneseületamist. Norra kaljudel jätsin lummava looduse taustal oma kõrguse kartuse pika ninaga ning leidsin enda jaoks uuesti tõe tuntud vanasõnast „sõber kaalub enam kui kuld“.