Kui Tanel oli 6aastane, toodi ta lastekodusse — ema oli alkoholiga kimpus ja Tanel mäletab, kuidas ta tollal vaid 7aastane vanem õde talle putru keetis, kui ema tükk aega kadunud oli.

“Ema jõi ja oli kadunud, kodus põletati tekke… Need lapsed jäid liiga kauaks oma emaga kokku,” ohkab lastekodu juhataja.

Tanel kasvas turvalises lastekodus ja astus sealt ka esimesse klassi. Kuid kolme aasta jooksul hakkas kõrguma pahanduste ja pättuste hulk — 10aastaselt seisis Tanel kohtuniku ette ja loetles talle kõik alkohoolsed joogid, mida ta on joonud: “Õlu, siider, viin… ” Kohtuniku loal saadeti Tanel erikooli, kuhu ta jäi viieks aastaks. Haridus on noormehel niisiis pisut puudulikuks jäänud, kuid see ei tähenda, et tal poleks omi kirgi ja huvisid — mahukaid raamatuid loeb poiss aplalt. Juhatajal oli raske uskudagi, kui noormees Jean M. Aueli “Mammutikütid” läbi loetud sai. Praegu on Tanel koduõppe laadi õppel, sest nii on talle endale kõige parem. Teistega koos õppimisest ei tuleks midagi välja.

Rasked probleemid on ilmselged — Tanel joob, ülbitseb varastab ja tema nägu on politseile enam kui tuttav. Kõige kurvem on see, et Tanel ise juba usubki, et temast ei oodata midagi head.

“Ta oli väga üllatunud, kui ma kohtus tema kohta pika kaitsekõne rääkisin,” jutustab lastekodu juhataja. “Ta ütles, et kogu maja ju niikuinii ootab, et ta kinni pannakse. Seda oli ikka väga valus kuulda — mul on Tanelist alati kahju olnud. Kahju, et ta nii kauaks ema juurde jäi… Kahju, et ta liiga kauaks erikooli jäeti ja kahju, et ta nüüd kriminaalhooldaja tingimusi ei täitnud ja kaheks kuuks istuma peab minema,” räägib naine nukralt. Nimelt tekkis suuremat sorti pahandus, milles ka Tanel osaline oli — nüüd ootab teda ees kaks kuud vanglat. Kohtuprotsess venis nii pikale, et ehkki noormees oli kriminaalhooldaja valve all, tekkis pikapeale karistamatuse tunne ja teele jäi järjekordne pahandus.

Ehk mitte just klassikaline, kuid pere on Tanelil tegelikult olemas. Oma õe ja vendadega käib ta sagedamini läbi, kui vanematega, kuid üks olulisemaid inimesi on noormehele hoopis tema vanaema. Kuna vanaema on juba vana ja üsna raskesti haige, käib Tanel sageli tal abiks.

Lastekodu juhatajale ja sotsiaaltöötajale, kes poissi juba kaua tundnud on, on Tanel sügavale hinge pugenud. “Jah, need pahandused… Aga samas püüab ta olla ka nii tubli ja oskab ilusaid asju öelda — seda on näha, et ta tahaks rohkem rääkida. Ta süda on õige koha peal ja seal on midagi,” räägib lastekodu juhataja, meenutades, kuidas Tanel läks sõbra ema matustele appi kirstu kandma — muretses endale ülikonna ja läks, sest sõpra ei saanud mures üksinda jätta.

“Taneliga saab palju nalja — tal on hea huumorimeel ning ta ei karda ka enda üle nalja visata,” ütleb sotsiaaltöötaja. “Tanel ei valeta kunagi. Ta võib varjata, kuid kui ta midagi teeb, siis ta räägib ka ära, mitte ei hakka keerutama. Ta ei püüa kunagi olla keegi teine.”

Noormehel mõlguvad tegelikult ka mõtted edasi õppimisest. “Ta on rääkinud gümnaasiumist ja ka erialast — tõenäoliselt ehitusest,” ütleb sotsiaaltöötaja. “On näha, et temas on nii palju sisu, lihtsalt käitumine jätab veel soovida. Aga kõik vajalik on temas tegelikult olemas!”

Õnneks on Tanelil väga hea usalduskasvataja, keda mõlemad naised kiidavad. Ta saab kellegagi kõigest rääkida ja oma muredele tuge leida. Nii lastekodu juhataja kui sotsiaaltöötaja on kindlad, et Tanel saab hakkama. Niivõrd palju on noormehes huvi kõige vastu — vaid oskustest jääb veel puudu. Kaasa ei aita paraku levinud eelarvamus, et lastekodu ja asenduskodu lapsed ongi pätid — jah, pahandusi juhtub neilgi, kuid juhtub ka kodustel lastel.

“On väga oluline, et inimesed saaksid aru — lastekodulaps ei käitu halvasti selle pärast, et ta on lastekodust. Arvestada tuleb tema minevikku ja selles ei ole ükski laps ise süüdi,” rõhutavad naised.

Tanelil on olemas kõik eeldused tubliks tulevikuks, kuid suurimaks takistajaks on noormehe enda suhtumine. Poissi lapsest saati teadev politseiametnik meenutab, et Tanel kinnitas juba väga väiksest peale, et tema õige koht ongi vangla ja seal ta ka lõpuks lõpetab. Ametniku püüe seletada, et nii ei pea see kindlasti olema ja meil kõigil on võimalus ise endale tulevik ehitada, jooksis aga liiva. Just see suhtumine on Tanelit tema senises elus ja valikutes tugevalt mõjutanud — ta ei oska endas enam näha muud kui pätti, kelle puhul kõik ootavad, et ta juba kinni istuma läheks. Ometi on temaga töötavatel inimestel vankumatu usk, et kui noormees ise näeks, et ta suudab paremat, läheks tal ka elus paremini.