Minuga nii juhtus, kui vaatasin eilset “Naistevahetust”. Jane ja Elina lugu.

Juba siis, kui see formaat üldse saatekavasse ilmus, taandasin end vaatajate hulgast. Mulle lihtsalt ei istu ei naiste-, ei meeste-, ei perevahetused. Kuigi päriselus on mõnedki mu tuttavad vahetusse läinud või vahetajaks olnud. See on pea alati meievahelised suhted päris jahedaks muutnud. Teinekord ka katkestanud. Vist sellepärast, et olen ise olnud ühe vahetuse väga lähedane tunnistaja.

Nüüd aga vaatasin ja jälgisin ennast vaatajana. Algul oli kõik vastukarva — küll amatöörlik kaameratöö, mida püüti montaažiga ja diktoritekstiga üleval hoida, küll tühi tekst osaliste suust ja igavus, mida osalised ise oma uutes korterites tunnistasid. Mõtlesin juba, kuidas seda tühja-tähja terve tunni jooksul meile siiski õnnestub pähe määrida. Siis hakkasin taipama, miks saatesse on tuldud — eelkõige koidab kümnepäevase koduvahetusega võimalus teenida 15 000 krooni ja sellega tublisti leevendada perede vajadust korrastada oma kodusid. Ja et oma senises igapäevakulgemise vaheldust kogeda. Ka ekraanil nähtav olemine tõstab ilmselt kõigi osaliste enesetunnet ja tuntust kodukohas. Nii et üllad eesmärgid ja midagi taunitavat siin küll ei ole, laske käia.

Seekordne intriig — kas annab-saab kihlasõrmuse, kas palub kätt, tundus saadet vaadates pigem turunduslik nipp kui südamest soovitud tegu. Ja pagana tore, et see kaamerate eest toimuma ei saanudki. See vist tõstis selle saate tegelased minu silmis palju väärikamale kohale kogu saatega kui osanuksin arvata.

Enne kartsin, et järjekordset labasust ei tasu vaadata. Oleme liialt palju seda oma õhtustest tele-etendustest ju nägema kutsutud. Arvasin, et vahime pakutavat ja võrdleme end alateadlikult või teadlikult end osalistega — kas osaleksin ka ise, kes minu tuttavatest võiks seda teha. Aga kas saaksime sellise võrdlusega ise tublimaks, paremaks, arukamaks? Või hakkame hingesopis kogu saadet halvustama ja sealseid toimetusi ning osalisi enda mõttes alandama? Sest me ise ei julge ju sinna end pakkuma minna… Mulle midagi taolist pähe küll ei löönud.

Hoopis natukene vaprust ja vastupidavust, nägin, kuidas kohaneti uute oludega. Ka siis, kui sealne laps sind omaks ei taha tunnistada, ka siis, kui sinu suitsuhimu tauniti ja taunida tuli. Ja taaskohtumise siirus absoluutselt kõigil, ka väikemehe tõrksus emmega taaskohtumisel oli nii ehe, et seda oli ilus ja soe tajuda ka siinpool ekraani. Ja veel üks detail — ostetud asjad ja rõõm nendest oli hoopiski teisejärgulisem kui jällekohtumine oma armsatega. See oli tõesti tükike elu ja eneseohverdust

Siirad taotlused jõuavad meieni ka siis, kui vahetatakse naisi, kui maamees otsib naist, kui otsitakse supersaari või talente. Meie saame nii võimaluse näha ja tajuda, et meie ümber on nii andekaid kui ka nilbeid, nii vaeseid kui ka saamatuid ja tühje ning avaraid inimesi.