Hebdige'i käsitluses on subkultuurid
puhtad, süütud, rikkumata meedia ja kapitalismi poolt.


Nende poliitika on ettekavatsemata, kuid radikaalne ning tingimata opositsiooniline.


Thorntoni teesid on väga lihtsad. Konventsionaalsed terminid, millega nii subkultuuride liikmed kui nende tegevusest huvitatud akadeemikud vastandkultuure iseloomustavad, on tema arvates valed ning seetõttu vastandab ta oma nägemuse Hebdige'i teesidele, seades eesmärgiks subkultuuri kui sellise demütologiseerimise. Aluseks võtab ta Pierre Bordieu' teooriad.

Thorntoni sõnul "ei idane subkultuur seemnest ega kasva omaenda sisemise energia jõul salapärasteks liikumisteks, mida meedia hiljem seedib".

Pigem on meedia kohal kohe algusest peale ja aitab vastandkultuuri levikule kaasa.

Thornton toob näiteks kolm erinevat meediatüüpi, mida ravekultuur kasutab:
Mikromeedia, nt flaierid
Nishimeedia, mis koondub klubiürituste ümber
Massimeedia nagu TV ja ajalehed, millel on subkultuuriga sümbiootiline suhe

Subkultuurid pole ametlikult või teadlikult poliitilised ning seetõttu peaks nende suhet ühiskonnaga väljendama maitse ja stiili, so esteetiliste kategooriate kaudu.

Meedia on määrava tähtsusega selles, kuidas asetavad end ühiskonna suhtes, niivõrd kui see suhe ei baseeru lihtsalt opositsioonil subkultuur vs massikultuur, vaid tunduvalt peenemal ja keerukamal moel, kus subkultuur sõltub oma eksisteerimises meedia erinevatest vormidest.

Subkultuuri liikmed on tavaliselt noored inimesed ja sellistena on neil ühiskonnas unikaalne roll.
Neil on tavaliselt suhteliselt vähe raha või majanduslikku kapitali, kui nad omavad tunduvalt tähtsamat kultuurilist kapitali, milleks on maitse ja stiil ning aeg ja võimalus seda kapitali kulutada ja demonstreerida.
Samas on sellesse kapitali sisse kodeeritud iganemine ja ajutisus, kuivõrd maitsed muutuvad ja neid hinnatakse kiiresti ümber, nt "ühe-hiti ime"-fenomen või siis mingi bändi staatuse langemine subkultuuri kontekstis mainstream-populaarsuse saavutamisel.

Subkultuuri kapital on suhteliselt klassivaba ning lubab erineva sotsiaalse staatusega inimestel kohtuda ja suhelda, samas soosib ta siiski rohkem mehi kui naisi oma eliidi seas (enamus dj-sid või bändiliikmeid on tavaliselt mehed).

Pärast vanusepiiri ongi olulisemaks reastusvahendiks sugu.

Tüdrukud ja naised rõhuvad rohkem hipness-mängule, keeldudes võistlemast ja mööndes lüüasaamist. Nad kipuvad tihtipeale identifitseerima oma lemmikmuusikat pigem edetabelipopi kui spetsialiseeritud zhanritega ning kaitsma oma eelistusi väljenditega nagu "see on crap, aga mulle meeldib". Seeläbi teadvustavad nad vabatahtlikult subkultuurilist hierarhiat ning aktsepteerivad oma positsiooni selles.
Klubikultuuris on see vahetegemine siiski pisut leebem, kuna tantsukultuur põhineb pigem plaatidel kui staaridega live'il.

Underground võtab omaks moesüsteemi, mis on väga suhteline ning sõltub suuresti positsioonist, kontekstist ja ajastusest.

Ta kujutleb, et on väljapool seadust, keelatud distsipliin, lihtsalt seepärast, et teda pole ametlikult heaks kiidetud, et ta on mõnes mõttes lubamatu, kuigi mitte illegaalne.

Tema peamiseks vaenlaseks pole mitte politsei, kes võib vangi panna, vaid meedia, mis pidevalt ähvardab avaldada tema kultuurilist teadmistepagasit teistele sotsiaalsetele gruppidele.

Subkultuuriteooria eeldab subkultuuride loomulikku opositsiooni massikultuuriga, mis baseerub noorte subkultuuride anti-kommertslikul attitude'il.

Kui võtta "selling-out" diskursust puhta kullana, peaks seda tõlgendama kui antikommertsi või vastuhakku. Dick Hebdige'i teooria järgi on "selling out" hegemooniasse inkorporeerimise protsess.

Ta kirjeldab seda toibutavat kommertsialiseerumist kui esteetilist metamorfoosi, pigem ideoloogilist kui materiaalset protsessi, mille tõttu varem õõnestavad subkultuurilised märgid on tõlgitud tarbeesemete keelde.

Thornton väidab, et subkultuurid võtavad osa majanduslikust tegevusest ja et terminit "selling out" saab paremini defineerida läbi outsiderite.

Teisisõnu: kui mingit subkultuurile omast produkti müüakse väljapool selle kõrgelt kultiveeritud keskkonda: nt indiebändi eksponeerimine MTV-s.
Subkultuurid eelistavad kanaleid ja meediavorme, mis vastavad teadliku insider-publiku maitsele, st nad peavad säilitama oma kultuurilist kapitali, mitte raiskama seda liiga laialdaselt, nii et ta kaotaks oma väärtuse ja eksklusiivsuse. Massimeedia üldine kättesaadavus on vastuolus klubi- ja subkultuuri eksklusiivsuse ja esoteerilisusega, levitades nende toormaterjali liiga laialdaselt.

Samas vajavad noorte subkultuurid meedias osalust, et luua "moraalset paanikat", mis on vajalik subkultuuri kapitali säilitamiseks.