Tõotus detsembriks: mitte ühtegi mõttetut kinki inimestele, kellest ma tegelikult ei hooli
Vajusin mõttesse, kui palju kuhjub igal aastal jõuluajal kingitusi, mida tehakse ainult selts- või perekondlikust kohustusest — ikka hirmus hulk vist. Väidaksin isegi, et suurem osa jõulude ajal laiali jagatavast kingihunnikust pole südamest tulnud. Nõmedale sugulasele tuleb kindlasti mingit nänni osta, sest ta ise ostab ju mulle ka. Mis siis, et ta tassib igal aastal kokku asju, mida ma ei taha ja mille läbi on juba iseenesest selge, kui palju või vähe ta minust ja mu huvidest tegelikult teab ja hoolib. Mida ma teen pimedas helendava aiapäkapikuga, kui mul pole aedagi? Miks on mulle vaja kummutile tolmu koguma järjekordset inetut vaasikest?
Aga saad sa siis välja näidata, et sa tema kinki ei tahagi — kus sa sellega, kingitud hobuse suhu polevat sünnis vaadata ja nii avadki paki ise totakalt naeratades ja valad kahjurõõmsalt muigava kinkija teeseldud tänuga üle.
Ega ma ise parem kingiostja pole. Enne pühi nukralt pangasaldot jõllitades lasen peast läbi kõik kohustuslikuks kujunenud kingitused sugulastele, keda ma isegi ei salli. Vennanaisele kingin meelega kristallist kassikuju, sest ta on kasside vastu allergiline. Liiderdajast õemees saab põdrapildiga jõulutrussikud. Tuttavate lastele kingin trumme, flööte ja suupille — vähemalt saan kulutatud raha eest vastu koomilise elamuse, mida pakuvad innukalt jämmima kukkunud jõnglase vanemate ahastavad pilgud.
Keeran ukse lukku ega ostagi midagi
Sel aastal on mul teised plaanid. Andsin endale detsembrilubaduse: ei mingeid nõmedaid kinke enam! Nimelt rehkendasin mõttetutele kingitustele kuluvad summad kokku ja nägin, et selle eest saab osta vaat et pool Türgi reisi. Kogu senise elu jooksul olen tobedustele raisanud ilmselt uue auto raha. Miks ma ei võiks päikesereisi nimel loobuda sadistlike kinkide tegemisest ja vastuvõtmisest? Soovitan kõigil kokku lüüa, kui suure raha eest on võimalik kogu eluaja pühade eel teha kingitusi neile, kellele ei tahakski ja kes ju nagunii su kingitusest mingit rõõmu ei tunne. Tulemus on tõenäoliselt rabav. Kui ainult suudaks välja mõelda õiged ja mittesolvavad sõnad, millega suguvõsas kokku leppida, et kingitusi ei tehtagi.
Teema lõpetuseks olgu veel märgitud, et nn sümboolsed kingid on veel need kõige mõttetumad ja ma tõesti ei mõista, miks ärgitatakse inimesi neid teistele kaela valama? Tühise summa eest ei saa ju midagi kasulikku, vaid ainult järjekordse koleda liniku või kohvikruusi, mida keegi iialgi kasutama ei hakka. Kus mul alles rõõm!
Nii et sel aastal sõidan sooja päikese alla ja keeran pühade ajaks ukse lukku. Ja muuseas, kui juba kord kingid jutuks võtsin, siis hea meelega lisaksin ka sünnipäevakutsetele märkuse: “Lilli, pärgi ja kingitusi palun mitte tuua!” Päriselt ka, kõigil oleks peavalu vähem — kinkijatel kingi leidmisega ja minul peamurdmisega, kuhu kogu see kola pärast jalust ära sokutada.
Teine jõulukuu õudus — firmapidu
Andsin endale teisegi detsembrilubaduse: firma jõulupeole ei lähe. Sel peol juhtub alati üks kahest variandist: 1) joon liiga palju ja teen ennast lolliks, 2) keegi teine joob liiga palju ja teeb ennast lolliks. Vahet ei ole, kumb stsenaarium käiku läheb, piinlik on järgmisel tööpäeval ikkagi. Firmapeole minnakse ennekõike stressi maandama ja mingit pidude vahet jooksmisest tülpinud bändi järgi karglema ja jorisema. Jõuluvana jagab kõigile mingit nänni nagu logoga t-särgid.
Kuna palk on madal, proovivad kõik tasuta söögist-joogist viimast võtta, et lõppeva aasta tööpanuse eest midagigi vastu saada. Joomine lõpeb teadagi kellelegi käe püksi ajamise või ülemusele kogu tõe kuulutamisega. Kellel on järgmisel päeval mäluauk, sel on väga vedanud. Kui jagada tööaasta tsükliteks, siis need on jõulupeo tagajärgedest toibumine (raskemate juhtumite puhul üheksa kuud) ja õudusvärinaga järgmisele peole mõtlemine.
Miks ei võiks tänavune detsember vahelduseks olla täiesti normaalne stressivaba kuu?
