Piinamise alla lähevad minu maailmas veekindel meik ning kontsaga jalanõud. Alustan esimesest. Veekindel meik on muidugi hea mõte, eriti kliimas, kus ma viimased paar aastat elanud olen. Aga mulle ei meeldi, et seda meiki ei saa niisama maha ja nii peab alati olemas olema pudelike spetsiaalset (ning loomulikult ka kallimat) meigieemaldit. Ja see on minu jaoks liiga suur tüli. Nii olen eelistanud ilmastikukindlat ripsmetušši  — kerge vihmasabin või udu ei tekita pandakaru välimust, korraliku paduka korral ei hakka enda meikimisega üldse vaeva nägema, siis oli enamvähem kuivalt ühest kohast teise jõudmine tunduvalt olulisem. Pealegi saab ju alati kiiruga enne olulist kohtumist välimusele kerge lihvi anda, seda siis kui vihmatakistus läbitud on. Vaja vaid ripsmetušš käekotti pista ja olemas.

Kontsadega jalanõud on minu teine valupunkt. Juba varakult olin ma keskmisest pikemat kasvu ning kontsade kandmine olnuks vaid vesi norijate veskile. Nüüdki pole selleks erilist vajadust — mu hollandlane on minust vaid kaks sentimeetrit pikem ning koos väljas käies pole mul erilist soovi temast tornina üle kõrguda. Olen seda elu jooksul küll ja küll kogenud. Ja mis peamine, kontsad EI OLE mugavad, räägitagu mis tahes. Võibolla kui ma oleks juba lapsena neid kandma hakanud (aga sel ajal polnud ju normaalseid ja mis peamine, ilusaid jalanõusid nagunii saada. Tuli osta, mida poes parasjagu oli) ja aastast aastasse oma jalgu uue olukorraga harjutanud, võibolla siis oskaks ma samamoodi kontsadel mägedes turnida või liiva sees rassida.

Kui üks asi on harjumus end alati viimse vindini sättida ning esinduslikuks seada, siis millegipärast kipub paljudel ilu teisejärguliseks muutuma. Ja see peaks ju kõige olulisem olema. Ometi on meeletult hulk neid noori (ja ka vanu) tibinaid, kelle igapäevaseks lahutamatuks kaaslaseks tükkis ripsmed ning oranžikas ebaühtlaselt hajutatud jumestuskreem. Tavaliselt veel nii, et kael on hele (sest on ju tülikas see jumestuskreemi ühtlaseks hajutamine) ja lõuajoonest algab siis uus, tunduvalt tumedam naha värv. No paari meetri pealt võibolla tundub nahatoon tõepoolest ühtlane, selles ju jumestuskreemi mõte seisnebki. Ainult et see toon on ÜHTLASELT oranž… Ja inimesed on ju meie ümber kogu aeg, tunduvalt ligemal kui paar meetrit. Kas teadmine, et teised sind lähedalt SELLISENA näevad, üldse ei häiri?

No ega ma ise alati ka nii loomulik ja looduslik ole olnud. Teismelisena oli minulgi kosmeetikakasutamise tippaeg. Õnneks siis olid juba varased üheksakümnendad, punase-sinise-ruuduline koolivorm oli ajaloo prügikastis ning õpetajad olid leebema suhtumisega, kui klassis lakitud küünte või täismeigiga õpilasi nägid. „Ilus olemine” oli mulle siis nii tähtis, et ohverdasin isegi killuke und (need, kes mind teavad, ilmselt ei usu seda — kui on võimalik ärgata viis minutit hiljem, siis seda ma ka teen. Und peab olema täismahus. Alati.) olin nõus vabatahtlikult 15 minutit varem ärkama, et kõik need puudrid-silmapliiatsid-põsepunad-huulepulgad-ripsmetuššid õiges järjekorras kasutatud saaks. Hea, et sel ajal jumestuskreeme nii laialt veel saada polnud, nii jäi vähemalt minul see oranž näonaha toon avalikult eksponeerimata.

Kontsade kandmine ebamugavates oludes või viimse lihvini sätitud paks meigikiht tunduvad olema vaid enesekindluse tagajad. Püüe näidata, et naturaalset välimust ei näe teised kunagi, justkui annaks see omamoodi võimutunde, olukorra kontrollimise võimaluse. Kui see aitab, siis las olla. Aga ma loodan, et sisimas nad teavad, kui naeruväärsed need hirmkõrgetel kontsadel ringi komberdajad ning ebaloomuliku ja paksu meigi kandjad välja näevad. Peegelpilt ning jalavalu peaks igaühele ju samasugune olema.