Tulevase trenniskäija meelespea ehk enne starti

 (35)
EN_jooksja (1)

Vähemalt korra aastas lubab korralik naisolevus tubliks hakata. Kaotada mõned kilod, mis ripuvad sangadena puusadel. Hävitada apelsinikoor, mis naha asemel laiutab tagumikul ning kintsudel. Võimelda endale prink ja kobe väljanägemine.

Tähelepanu!

Jooksen varahommikusel linnatänaval. Tibutab seenevihma. Süda peksab. Silmanurgast paistab nina otsas trooniv higipiisk. Rehman käega selle poole ja võpatan valust.

Kell on 4.20 hommikul. Sain järjekordse tutaka kaisus magavalt musilaselt ning uni on läinud. Ometi ei kao pärast ärkamist mõnus-valus-võidukas tunne, mis saatis une-sporti ning eneseületamist.

Kui tagasihoidlikult väljenduda, siis on mu suhe spordiga üsna kehvake.

Siiski valmib mu peas plaan. Homsest hakkan Sportlikuks Inimeseks.

Eesti Naises oktoobris:
  • Appi, ema ja isa saavad lapse!
  • Abielu korduskatsel
  • Kus kasvab kurvameelsuse rohi?
  • Kaanel päikeseline ANNELY ADERMANN

    Telli ajakiri!

  • Et tõmmata vanale elule kriips peale, peaks piisama päevast. Koristan külmkapist vahukoorekoogid, sest sport ja ebaterve toitumine ei passi kokku. Käin söögipoes ning nüüd ilutsevad köögiriiulil müslipakid, puuviljad ning rasvatu jogurt.

    Kõpskingade asemel sätin koridorinurka tennised. Otsin keldrist üles oma vanad retuusid (ülikooliaegsed, hiljutisest remondist veidi värvised). Meelitan sõbrannagi trenni. Aeroobikatundi.

    Enne esimest trenniminekut ukerdame tükk aega spordiklubi akna taga. Teeme näo, justkui oleks tavapärasel pärastlõunasel jalutuskäigul. Ise aga üritame välja selgitada, kes kuidas trennis käib. Mida minut edasi, seda pikemaks meie näod venivad. Saalis vehivad muusika taktis võimelda modellimõõtu piigad. Kuidas meie, kellest on näha, et me pole pikka aega suutnud ühelegi magustoidule ei öelda, nüüd nende seltsi sobime?

    Selge, et väikese dieedita hakkama ei saa. Katsetame jogurti ja puuviljadega. Tulemuseks püsiv kõhulahtisus ning kahanev kaalunäit. Tavapärane pärastlõunane jalutuskäik viib meid jälle spordiklubi akna taha. Uurime ja ohkame. On selge, et ülikooliaegsete retuuside, lotendavate T-särkide ning päevi näinud tennistega oleks me firmariietes sportijate vahel justkui valged varesed.

    Metsaminekuks kõlbavad vanad riided küll. Nii käimegi õhtuti metsas jooksmas. Ikka paarsada meetrit sörki ja paarteist minutit jalutamist. Ning pärast trenni pesemas käies hõõrume end hoolega kareda pesukäsnaga. Ikka selle taguotsal laiutava apelsinikoore pärast.

    Valmis olla!

    Uus treeninguriietus on justkui selga valatud. Edvistan kodus peegli ees tükk aega, seejärel sätin särtsaka muusikaga plaadi mängima ning vehin tantsida. Tõsi mis tõsi, lõpetades pole nahk veniva riidematerjali kiuste sugugi higine. Jätangi trenniriided selga, võtan käteräti ning minek! Kolmandat korda me enam spordiklubi akna taga ei passi. Astume hoogsalt uksest sisse.

    Neidis registratuurilaua libistab pilgu üle meie ning hakkab vaikselt kihistama. Vaatan alla ning tunnen, kuidas kuum puna mööda põski valgub. Säärtel vohavad karvad ei tulnud kodus meeldegi.

    Õhtul vannis vee äravooluauku kaduvaid karvaudemeid jälgides tunnen end peaaegu moeka inimesena. Järjekindlus, mille puhul ma polnud sugugi kindel, kas see ikka kuulub minu loomuomaduste hulka, annab endast päev-päevalt enam märku. Neljandat korda näeb spordiklubi meid värskelt raseerituna, uutes trennirõivastes ning valmis tegutsema.

    Esimesed kümmekond minutit võtavad võhmale. Valisime küll alustuseks algajate harjutusrühma, kuid on selge, et sellest saalist viiakse meid trenni lõpus välja, jalad ees. Peeglist vahib vastu peetpunane higinägu, kellaosutid venivad kui teod. Süda ei tao mitte enam kurgus, vaid prõmmib suisa suus. Kui lõpuks jõuab järg venitusharjutusteni, olen nagu uuesti sündinud. Teadmine, et sain ikkagi hakkama, tabab justkui õnnistus.

    Kargame pärast treeningut dushi alt läbi ning õhtuse metsajooksu teema on taas leitud. Trenniskäijad pole karvatustamisel piirdunud sugugi ainult jäsemetega, vaid jõudnud sinnagi, kus kõht ja jalad kohtuvad. Ning kes siis ei tahaks moekas olla?

    Järgmisel õhtul taas kord metsas joostes õhetame sõbrannaga rahulolust rohkem kui pingutusest. Sportliku elu raseerimist puudutav osa mõjus üllatavalt virgutavalt meie kui abieluinimeste intiimelule.

    Läks!

    Mõni nädal hiljem taas kord spordiklubi poole sõites tunnen ühtäkki, et ei taha sinna sugugi minna. Olgugi et olen justkui tavaline trenniskäija. Firmariietega, moekalt karvutu ning jaksan juba peaaegu pool treeningust teistega ühes tempos karata.

    Sõbranna just nagu loeb mu mõtteid, kui ütleb, et läheks parem jooksma!

    Metsajooksud katavad meie tagasihoidliku spordivajaduse täiesti. Me oleme rahul. Rohkem kui kunagi varem.