Turvakodu juhataja: abi vajavatel peredel puuduvad oskused ja teadmised laste kasvatamiseks

 (16)
Turvakodu juhataja: abi vajavatel peredel puuduvad oskused ja teadmised laste kasvatamiseks
Foto: Jassu Hertsmann

Tartu Laste turvakodu juhataja Piret Värno ja sotsiaalpedagoog Lea Voltri sõnul on turvakodu tüüpilisemad kliendid lapsed, kelle vanematel ei ole teadmisi ega oskusi oma lastega toime tulemiseks, sest keegi ei ole neile kunagi lapsevanemaks olemise kunsti õpetanud.

“Peamine põhjus, miks lapsed meie majja satuvad, on alkoholism, hoolimatus ja hooldamatus,” ütleb juhataja. Siia põgenevad lapsed, kellel on probleemid kasuvanematega. Ja selliseid lapsi näevad turvakodu töötajad üsna tihti. “Kui näeme lapse toimikut koostades sõna “kasuisa,” siis hakkab kohe tuluke peas põlema, see annab meile kahjuks juba natuke informatsiooni selle lapse olukorra kohta,” ütleb Värno.

Nõiaring — alkohol, oskamatus, kasuisad, uuesti alkohol...

Selliste laste emad on sattunud nõiaringi — neil on puudu turvatundest, nad ei tea oma õigusi, nad ei tea midagi seksuaalkasvatusest ning neil puudub ettekujutus tervest peremudelist. Nad vahetavad väga tihti elukaaslaseid ning seavad kahjuks oma uue armastuse oma lastest ettepoole. Sageli on mängus ka alkohol. Lapsed unustatakse joomaperioodideks, nad satuvad tänavale kas seetõttu, et ei taha oma vanemad purjus näha, neil ei ole süüa või kogevad nad perevägivalda. Ka seda näevad turvakodu töötajad natuke liiga tihti. Kõige jubedamad on seksuaalse väärkohtlemise juhud. Need on nii õõvastavad, et ei Piret Värno ega Lea Voltri soovi sel teemal pikemalt peatuda. Kuid lapsed, kes on väiksena väärkohtlemise osaliseks saanud, satuvad omakorda nõiaringi — ka nemad ei ole kunagi näinud ega kogenud harmoonilist pereelu ning võivad hakata kordama ema pealt õpitud käitumismustrit…ja siis ise ühel päeval koos oma lapsega turvakodu uksele koputama tulla. Praegugi elab seal üks 19aastane neiu, kes sattus esimest korda nende juurde juba päris väikesena. Tema nimetab end naljatades püsikliendiks ning tunnistab, et ta päris täpselt ei mäleta, mitmendat korda ta juba turvakodus on. Ütleb vaid, et esimest korda tuli ta koos emaga, sest kasuisa peksis. Nüüd aga elab ta seal juba kaks kuud, käib tööl ja kogub raha ning ootab, millal linn talle sotsiaalkorteri eraldab. Siis kolib ta koos oma kaheaastase pojaga sinna, kus on vaikus ja rahu ning loodetavasti lapsel ruumi mängida. Lapse isa, kes on neiust väga palju vanem, viskas noore tüdruku koos imikuga tänavale, sest “laps tõmbas tapeedi seinalt maha…”

Seotud lood:

Turvakodu ei ole õuduste maja, vaid ajutine varjupaik

Ja kuigi võib jääda mulje, et turvakodu on maja, kus naeru kuuleb haruharva ja valitseb üldiselt rusuv õhkkond, ei ole see tegelikult üldsegi nii, paluvad Värno ja Voltri rõhutada. Tegelikult on ju turvakodu eesmärk hoopis elu hammasrataste vahele jäänud vanemaid koos lastega uuesti järjele aidata ning pakkuda neile peavarju, nõu ja abi ajal, mil keegi teine seda ei tee. Kui üks pere on turvakodust välja saanud, rõõmustavad kõik. Kui üks laps on vanemate juurde tagasi saanud või pärast turvakodust lastekodusse jõudmist kiiresti asenduskoju saanud, on jälle põhjust rõõmu tunda. Kui kolmeaastane laps, kes toodi majja sellises olukorras, et ühtegi sõna rääkida ei osanud, lauakombeid ei tundnud, omal jalal ei kõndinud vaid käitus pigem koera moodi, lõpuks rääkima hakkab ja kasvatajale “tere hommikust” ja “aitäh” ütleb, tunnevad Värno, Voltri ja kõik teised turvakodu töötajad, et nende töö on tegemist väärt.

Abi saavad vanemad, kel küttepuud otsas või üürileping lõppenud

Loe veel

Mitte alati ei ole turvakodusse sattumise põhjuseks alkohol või purunenud peresuhted. Perede majanduslikku olukorda mõjutab karmilt ka töötus — abi tulevad paluma näiteks emad, kellega on võlgnevuste tõttu või ka mõnel muul põhjusel lõpetatud üürileping ning ta ei suuda kiiresti uut elamispinda leida. Mõnikord ei ole peredel süüa. Või talveperioodil küttepuid. Kord tõid naabrid varjupaika pere, kes oli keset talve oma kodu tulekahjus kaotanud ning ööbinud jääkülmas puukuuris, sest nad lihtsalt ei teadnud, et neil on võimalik turvakodust peavarju saada. Väino palub rõhutada, et turvakodu ei võta vastu vaid emasid, vaid pakub abi kõigile lastega isikutele, olgu need siis emad, isad, vanavanemad või lapse lähisugulased. Sellised pered, kus laste ja vanemate vahelised suhted on korras, saavad endale kiiremini jalad alla ning uuesti oma elu peale tagasi, ütleb Värno. Nemad ei vaja tavaliselt pikemat nõustamist või psühholoogi või terapeudi abi. Neid tuleb hoopis aidata seadustega, alimentide välja nõudmisega jne. Pikemaajaliselt jäävad turvakodusse lapsed, kes hakkavad saama täiskasvanuks, kelle vanematelt ei võeta enam isikuhooldusõigusi ära ning keda pole enam mõtet lastekodusse saata. Teismelisi ju väga tihti lapsendada ei taheta. Paraku aga on turvakodust lahkunud teismelisi üsna pea koos oma lastega tagasi oodata…

Perekonnaõpetuse osatähtsust tuleks tublisti suurendada

Et selliseid emasid ja nende lapsi nõiaringist päästa, tuleks juba koolides ja lasteaedades panna rohkem rõhku perekonnaõpetusele ja seksuaalkasvatusele, on juhataja ja sotsiaalpedagoog ühel nõul. Ühest tunnist nädalas on ikka väga vähe. Perekonnaõpetus peaks algama juba lasteaias ning olema igas kooliastmes tugevalt sees, et lastel, kel on eeskujuks vaid katkine pere, oleks vähemalt mingid teadmised ja mingigi võimalus ringist välja murda ning oma pereelu paremini sättida. “Matemaatikat ja füüsikat, mis on kahtlemata ka vajalikud ained, õpetatakse meil palju, aga elus toime tulemist, laste kasvatamist, psühholoogiat, ehk neid teadmisi, mida lastel päriselt elus vaja läheb, ei õpetata pea üldse,” kurvastavad mõlemad. Nad toovad eeskujuks Gordoni perekooli, mille loengutel on lapsevanematel küll võimalik osaleda, kuid need on loengud tavaliselt tasulised. Teiseks on meie ühiskonnas sügavale sisse juurdunud arusaam, et laste kasvatamine on imelihtne, tuleb iseenesest ning selle õppimisele ei ole mõtet oma aega ega raha kulutada. “Kahju, väga kahju,” raputab Värno pead. Sest kui vanemad õpiksid või kui kasvõi nende lapsed teaksid rohkem, oleks ka turvakodul kliente vähem…