Kuid mitte kõik vana pole tingimata halb — üha rohkem on tänavapildis taas näha ühtses korrektses riietuses ja/või koolimütse kandvaid lapsi. Kui veel mõne aasta eest oli oma vormi teema rohkem eliitkoolide pärusmaa, siis täna näitavad uhkusega oma kooli ühtsust ja rõivaid ka paljude väikeste (maa)koolide lapsed üle Eesti.

Enamasti on vormi täiskomplekti kandmine siiski vabatahtlik ja kohustuslik on vaid üks element — müts, vest vm. Üks õppeasutustest, kus koolivorm hiljuti kasutusele võeti, oli kolme aasta eest oma 100. tegutsemisaastat tähistanud Tallinna Kalamaja põhikool. Vorm saigi loodud juubeliaastaks.

Lapsevanematelt tuli eelneva arutelu käigus nii poolt- kui ka vastu argumente nagu ikka, aga lõpuks otsustati kehtestada kohustusliku elemendina helesinine punaste triipudega peenvillane vest, kusjuures selle kavandi tegi oma kooli õpilane. Kes soovib, võib juurde muretseda tüdrukule seeliku, pikad püksid, pluusid, kaelasideme ja isegi ülepõlvepõlvikud ning sukkpüksid; poisslapsele pikad püksid, triiksärgid ja lipsu. Koolimütsi kool komplekti juurde ei valinud.

Sel kevadel näitas koolipilt, et enim kannavad koolivormi — nagu ikka, kui see pole rangelt kohustuslik — esimeste klasside lapsed, kuid seelikuid-pükse näeb ka vanemates algklassides ja nooremates põhikooli klassides. Pidulikel juhtudel nõuab kool ilmtingimata vesti kandmist — siis on neid koolimajas palju näha. Esimese nn vormiaasta lõpus said lapsevanemad, kes olid koolivormi kasuks otsustanud, koolidirektorilt tänukirja.

Vanemate klasside õpilasi paraku see vormi kandma ei innusta, peamine põhjendus sinise villase vesti eiramisele on: "Sellega on palav!" Paraku on neil omajagu õigus. Lapsevanemad jällegi nurisevad jäiga vormi tellimise süsteemi üle — et sügisel saaks laps koolivormiga kooli minna, tuleb see kevadel ära tellida. Lastel aga, teatavasti, on komme vaehepeal kasvada. Ka pole koolivorm sugugi mitte odav lõbu.

Mõnikord on abi vaja

Eesti suurima koolivormitootja Norrison juht Kalev Lember on veidi rohkem kui 20 tegutsemisaasta jooksul näinud, kuidas vorm üha tugevamalt koolides kanda kinnitab. „Koolivormi eelistamisele on mitu tugevat argumenti, n-ö klassipildi ühtlustamine on üks neist. Vorm lisab korrektsust,” ütleb ta.

Lember rääkis mõne aasta eest Eesti Päevalehele, et omamoodi on koolivormi taaselustamisele kaasa aidanud ka haridussüsteemi reform, mis on pannud koolid oma nägu ja identiteeti otsima. Koolivorm on selle üks kindel osa.

„Piirkonnakoolid eelistavad enamasti kohustuslikuks muuta ühe kindla vormielemendi, sest mis seal salata, kogu vorm maksab üksjagu,” nentis Lember. Kuigi on mitmeid näiteid sellest, kuidas kool ja omavalitsus tulevad appi raskes seisus peredele, et ka nende lapsed koolivormi selga saaks. Ta nimetas Tallinna Haabersti lütseumit, mille neljale lapsele muretses koolivormi selga näiteks linnaosavalitsus.

„Vormi vastaste seas on nii neid, kellele selle muretsemine raske pole, kui ka neid, kel tõesti ei jagu selleks raha. Siis on kool ikka lahenduse leidnud,” ütles Lember. Veendunud koolivormi pooldajana usub ta, et „teatud mõttes kasvavad siis paremad lapsed, kui nad maast madalast õpivad korrektselt riietuma”.

Millist koolivormi kandis praegune tootja Lember ise kunagi? „Teksaülikond oli, mäletan. Aga minu isa oli meremees ja tõi kuskilt seda päris teksat, sellest siis õmmeldi mulle ülikond, see oli uhke,” meenutas ta.

Ehkki sinine on jäänud vormi juures valdavaks tooniks tänaseni, leidub ka erandeid. Näiteks Ääsmäe põhikooli vormi juurde kuulub oranž vest, Valga põhikooli vormipluus võib olla salatiroheline, erkkollane või eresinine, Tallinna Nõmme gümnaasium ja Kaarli Kool armastavad rohelist värvi jpt.