Üksikema on hädas: lastehoid teatas, et sulgeb nädala pärast uksed — kuhu ma oma poja saadan?
Olen kahe lapsega üksikema. Tütar läheb sel aastal juba kolmandasse klassi, poeg aga on kõigest paar aastat vana. Mees lahkus meie juurest aasta tagasi, et oma uue kallimaga ilusat elu alustada. Otsustasin, et võitlen ja saan hakkama — öeldakse ju, et kaelani s*tas olles pead norgu lasta ei tohi. Olemegi siiamaani kenasti toime tulnud. Nüüd aga seisan nõutuna murekoorem seljas ja laiutan käsi, sest ei tea, kuhu ja kuidas edasi.
Kuna käin täiskohaga tööl, et oma lastele elamisväärset elu võimaldada, siis olen siiamaani sõltunud lastehoidudest ja palunud ka emalt-isalt abi, et nad järelkasvuga tegeleksid. Suviti on ju lastel maal tore, käin isegi seal puhkamas ja siiamaani on meid alati avasüli rõõmsalt vastu võetud. Usun, et see on suuresti sellest, et ma ei ole kunagi oma lapsi enda vanematele liialt peale pressinud ning neil külas olles ostan ikka ise külmkapi täis, mitte ei lase kahel pensionäril noort ema ja tema lapsi üleval pidada. Nüüd on aga hirm nahas, sest lastehoid teatas mulle eile e-posti teel, et nemad sulgevad uksed — uuel aastal minu poeg sinna enam oodatud ei ole. See tähendab seda, et ma peaksin järelejäänud töönädala jooksul leidma oma lapsele uue lasteaiakoha (mis on ilmselgelt võimatu) või tooma oma ema või isa linna meie juurde elama, et keegi väikemehel silma peal saaks hoida, kui mina oma kaheksatunniseid tööpäevasid kontoriseinte vahel mööda saadan. Helistades lastehoidu, et küsida, kas tõesti ei tulnud neil pähe uudist varem teatada, paluti mul helistada Tarbijakaitsesse ja sinna oma kaeblemine esitada. Ilmselt on pea iga teine Eesti elanik kursis sellega, kui kiiresti sellistest asutustest vastuseid saab..
Ma ei oska midagi teha. Kuidas leida lapsele nelja päevaga koht lastehoius, kui järjekorrad lausa paari aastani ulatuvad? Mida minusugune töötav üksikema sellises olukorras tegema peaks?
