Unustamatu tango ühele

 (6)

Lõpuks olin teinud oma elus määrava otsuse – pühkinud pealinna tolmu jalgadelt, lõpetanud mittemõistmisest tiine suhte oma ekskallimaga, võtnud vastu töökoha väikelinna koolis , tellinud kolimisauto ning lahkunud lõplikult kaugusest paistva virvatulukese suunas.

Mu uus kodu asus aedlinna vaikses tänavas, kahekordses majas. Peaasjalikult langes mu valik selle väheke väsinud olemisega elamu kasuks just hurmava katuseterrassi tõttu. Sügiseses värvikirkuses mõjus terrassi ümber punerdav metsviinamarjaväätidest padrik justkui metsik salapärane häärber, kus hommikuse kohvitassiga unelemas käia. Tõmbenumbriks osutus ka tillukeses korteris olev kamin, mis väljanägemise kiuste toimis kõige paremal moel ja mille hõõguv silm täitis toa mõnusa hubasusega.

Tulevik tundus võõristav ja tundmatu, kõik oli toimunud vaid lühikese aja jooksul ja siin ma nüüd istusin – sügisene tuul sasimas juukseid, viimased kolimist vajavad kotid istumise all oma uue kodu kivitrepil ning kogusin jõudu uueks soorituseks.

“Tänasest päevast pühendun ainult endale”, mõtisklesin ma, “lõpetan ülikooli, harin end tööalaselt, loen, kirjutan artikleid ja elan tervislikult – ei mingeid südamevalusid, magamata öid enam meesolevuste pärast”.
Olin oma hingeelu analüüsimisega nii ametis, et ei märganudki kui jalgväravast astus sisse mees. Alles siis, kui ta ajaleherull käes trepi ees seisis, taipasin reageerida – olin ju oma kompsudega sissepääsu täiesti sulgenud. Minu pominal lausutud vabandusi kuuldes ja halenaljakat kottidega tõuklemist jälgides, hakkas mees muhelema ja pakkus oma abi.

Alles siis kui olime ühiselt mu pambud teisele korrusele vinnanud, vaatasin talle esimest korda tähelepanelikumalt otsa. Minu ees seisis pikemat kasvu, tumedapäine, pisut tahumatute näojoonte ent särava silmavaatega noormees, paiku aastates 30. Ta naeratas väikelinnalikult sümpaatset naeratust ning päris minult, kas olen nüüd uus naaber.
Andsin talle põgusa ülevaate oma kolimise tagamaadest, jättes välja eraelu üksikasjad ning avaldasin heameelt toredate abivalmis naabrite üle.

“Priit”, lausus noormees otsustavalt ja ulatas mulle väljasirutatud käe, “tore tuttavaks saada. Minu abile võid loota, kui enda sisseseadmisega hätta jääd.”
Olin meelitatud tema soojast suhtumisest ja kindlast käepigistusest, ühtäkki meenus mulle, et toas kuskil kolude keskel on arvuti, mille ühendamisega ma hästi hakkama ei saaks.
“Annad sõrme, võetakse terve käsi – ma vajaksin tegelikult abi arvuti ühendamisel – ilma selleta olen justkui maailmast ära lõigatud.”, ütlesin naljatlemisi.
“Pole probleemi”, lausus mu uus naaber ja astus minu järel segaduses olevasse tuppa.
“Kuhu me selle arvuti siis paigutame”, küsis ta ettevõtlikult, ise otsustavalt käiseid üles käärides.
Kõigepealt tuli kolihunnikust üles leida laud, millele arvuti asetada, seejärel sellele koht leida, mille käigus ka muud mööblitükid oma õigetele kohtadele paigutusid. Aeg läks märkamatult, ning peale tunnist ühist rassimist oli mu elamine laias laastus korda saanud. Olime nii ennast unustavalt juttu ajanud nagu oleksime ammu tuttavad. Mu uuel naabril oli üüratult hea huumoritaju ja mitte ainult, ta oli ülepeakaela ahvatlev ja huvitav tüüp.
Aidanud mul kaminasse tule süüdata, seadis ta end minekule. Saatsin ta ukseni.

“Kuidas saaksin Sind tänada”, küsin uurivalt.
“Küll ma välja mõtlen”, lausus ta mulle silma tehes ning riivas mu kätt justkui möödaminnes. “Elan Sinu vastaskorteris, piisab kui kõvasti hüüan”.

Mu tuju oli ütlemata hea, istusin kamina eest ja jõin kakaod. Oma uues korteris, päris uuest tassist ning mõtlesin oma uuest naabrist – kõigi kiuste. Olin tugitoolis unelenud mõnda aega, kui mu ukse alt libises sisse ümbrik – justnagu filmis. Erutustest värisevate kätega avasin saadetise. Paberil seisis:

“Kohtume tunni aja pärast katuse terrassil, riietus vaba, tuju hea”
Priit.

Olin kui herilasest nõelatud – sellist kutset polnud ma juba ammu saanud. Ja teadmata mis mind ees ootab, ja hoolimata oma hiljutistest lubadustest, asusin endale sobivat riietust otsima. 5 minutit enne kokkulepitud aega seisin ukse juures, seljas õhulisest tviidist kostüüm, juuksed vallatult lahti, lõhnav ja meigitud.

Olin valmis oma naabri üllatuseks, kuigi süda puperdas nagu plikatirtsul, kes esimesele kohtingule läheb. Olin talle “aitäh” kingituseks välja otsinud oma lemmikautori raamatu – Alkeemiku.

Terrassile viis nagisev puust trepp. Esimene, mis ma üles jõudes nägin, oli küünaldega kaetud laud – õhtusöök kahele. Laud oli palistatud astritega, niisamuti toolide seljatoed – justnagu muinasjutus. Astusin areldi lähemale. Mu võõrustaja seisis laua juures ning imetles mu tulekut. “Mu kaunis kaaslane,“ ütles ta, ning juhatas mu toolile istuma.

“Ma olen sõnatu” ütlesin ma, “me pole ju õieti veel tuttavadki ja selline tähelepanuavaldus... ”.
“Mõtlesin, et näitan Sulle selle linna külalislahkust, et ennast paremini sisse elaksid”, lausus mu seltsiline rahustavalt, “kas võin šampust pakkuda?”
Noogutasin taltunult ning ulatasin talle raamatu, mille olin ühes võtnud. Tema silmadest peegeldus üllatus ja heameel. Justkui kinnituseks mainis ta autorit olevat ühe tema lemmiku.

Esimese klaasi tõstsime meie uue tutvuse ja minu eduka kolimise terviseks. Edasi arenes õhtu imeliselt - terrass oli võrratu paik sellise ürituse pidamiseks. Eemalt paistsid õdusalt linnatuled, ilm oli tuuletu ja õhus oli tunda sügisele omast kargust, mängis mahe muusika, toit oli hõrk ja minu KAASLANE võrratu.

Rääkisime maast ja ilmast, tema kohta sain teada üsna vähe – vaid seda, et ta elab siin linnas, kuna see on tema sünnipaik ja tööasjus oli võimalik mõneks ajaks “emigreerida”. Üheks põhjuseks ka ema halvenenud tervis, kelle eest saab ta siin paremini hoolitseda.
Rohkem aga rääkisime reisimisest, naersime meie ühiskonna kohatist infantiilsust, püüdsime leida ühist maitset kultuurilistes küsimustes.

“Muide “, ütles ta pärast mõningast vestlust tantsuetenduste teemal, olime nimelt mõlemad käinud vaatamas Riverdance showd, “kuidas Sul endal tantsimisega lood on?”
“See pole võimalik”, mõtlesin ma endamisi, “see mees ajab mu hulluks ja mõjub nii põrgulikult sanatoorselt” .
“On lugu”, vastasin ma naerdes.
“No siis, lubage paluda üks tango”, jätkas ta samuti naerdes ja ulatas mulle käe. Hoolimata sellest, et muusikainstrumendist tuli kõike muud kui tango, võtsin ta kutse vastu ning olin hetke pärast ta tugevas ent hellas haardes. Kohaks ikka seesama terrass.

“Shampus”, mõtlesin ma ja naaldusin õrnalt ta vastu.
Aga ei olnud shampus – see olin hoopis mina, sest järgmisel hetkel embas ta õrnalt minu laupa.
“Sa oled nii käsitlematult ahvatlev naine, et raske on vastu panna kiusatusele...”
“Millisele kiusatusele....”, küsisin kaasa mängides.
“Kiusatusele Sinust osa saada...”, ütles ta õrnalt mu huuli riivates.
“Aga kui mu süda murdub...”, sosistasin ma tasa.
“Siis murdub ta minu südame sisse...”, vastas ta ning suudles mind huultele.
Sel hetkel kadus aeg ja ruum. Sügisõhtu võimendas intiimsust, linnatulede valgus mängles meie kirest õhetavatel nägudel ja ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem nii tundnud.

Ta oli hell, maskuliinne ja rohkem kui sümpaatne, hoides mind oma embuses ja suudeldes andunult mu nägu, kaela ja huuli.

“Ma ei pea vastu...”, sosistasin ma talle õrnalt , kui olime tantsinud ja hellutsenud ennastunustavalt keskööni. Küünlad laual olid kustunud ja ainus säde, mis meil oli, oli meie vahel ja meie silmis.
“Ei pea vastu millele...”, küsis ta kavala uudishimuga.
“Sinu ahvatlusele, südamemurdja” , ütlesin tasa ning vabastasin end tema haardest.
“Teen ettepaneku minna tubadesse, et end välja puhata”, jätkas mu kaaslane.
Olin hämmingus. Nii ennast talitsev ja olukorda kontrolliv. Ja mina olin juba mõelnud ei tea millele.
Igatahes olin meelitatud tema džentelmenilikkusest või vähemalt arvasin end olevat ning lasin ennast toaukseni saata.

“Mul oli võrratu õhtu Sinuga”, lausus ta mu juukseid silitades, “luba mul hommikul koos sinuga juua värskelt pressitud apelsinimahla, ikka seal samas – terrassil”.
Ta suudles mind põsele, soovis head ööd ning lahkus oma korterisse.

Seisin selg vastu välisust ning olin ühtaegu joovastuses ja imestuses.
Kas minu uus elu oli algamas uue suhtega – uue armupalanguga, uute kiremöllude ja selle juurde kuuluvaga. Samas, polnud me veel kuigi tõsiseks läinud..., lohutasin ennast.
Võin selle iga kell peatada. Kuigi, see on uskumatult imeline, võiks arvata et see ainus ja õige...
Aga kui ei ole.
Siis olen ma ikkagi kogenud midagi erilist, mida hingematvalt ilusat.
Tundsin, kuidas igatsen tagasi ta puudutusi, ta mahedat häält, naeru ja sügavat silmavaadet.
Ihalesin hetki temaga rohkem kui midagi muud. Hoolimata sellest riietasin end öösärki ja pugesin kuulekalt voodisse.
Und oli naiivne loota, mu keha otsekui põles. Hommik, apelsinimahl, terrass - püüdsin ennast rahustada.
Ometigi, lahvatas mulle äkki kummaline selgus. Ma tahtsin selle imelise kogemuse salvestada just sellisena, kui see oli.
Kiirustasin kirjutuslaua juurde ja kirjutasin kiiruga paberile paar rida. Hetk hiljem lükkasin salapärase naabri ukse alt sisse teate:

Tänan vapustavalt armsa elamuse eest.
Las ta jääda ehedaks just nii – ilma mahla ja terrassita.
Lihtsalt Sinu naaber