Uued šokeerivad sõltuvused

 (18)
Uued šokeerivad sõltuvused
Foto: Andres Putting

Poodlemine, Facebook, solaarium, trenn. Heaolu saavutamise moodsad viisid on toonud kaasa uued hämmastavad sõltuvusliigid. Vii end kurssi.

Kas sina oled ostusõltlane? Testi end!

See pluus topelt, palun!
Mirjam (28), office manager

“Ma olin šopingusõltlane kaks aastat. Töötasin sekretärina ja juba keset tööpäeva lohutasin end mõttega, et varsti pääsen tüütust kontorist ja ostan endale midagi ilusat. Jalutasin pärast tööd näiteks Stockmanni või Viru Keskusesse ja tegin tiiru peale. Mulle meeldis iseäranis Naomi butiik, kus olin müüjatele juba vana tuttav. Kui miskit silma jäi, ostsin selle pikalt mõtlemata ära. Palgapäevadel sai tavaks, et kõndisin otse Nikkolosse ja ostsin sealt juba varem välja valitud kostüümi ja mööda minnes sobitasin juurde ka kingad.

Alustuseks kulutasin ära üle 40 000 krooni säästudest. Veensin end, et elan vaid korra ja see vabandab kõik. Kui mõni asi väga meeldis, võtsin topelt. Ainuüksi teksaseid ostsin tol ajal kokku 40 topelt paari. See pole küll uskumatult suur number, kui aga iga paari eest on välja käidud 700–1500 krooni, tuleb kokku kopsakas summa. Kostüüme on mul 34, millest kuus on topelt. Valgeid pluuse on mul ligi 50, enamik neist topelt.

Esimest korda tundsin enese ees piinlikkust siis, kui säästud said otsa. Magamistoakapp oli asjadest nii pungil, et viisin osa riideid vanaema juurde.

Ühel päeval hakkas mees uurima, et mis teated pangast tulevad. Need olid pretensioonid, mis saabusid pärast seda, kui olin meie ühisel Barcelona reisil krediitkaardi lõhki kulutanud. Lennukis ei saa ju kontrollida, kas pangaga on ühendus. Ma teadsin, et raha on otsas, kuid ostsin ikkagi paar lõhna, kosmeetikat ja isegi ühe käevõru, mida ma pole tänaseni kandnud.

Elukaaslane ütles, et mul käib krediitkaart tšahh ja tšahh, ning küsis, kas mul ikka raha on. Ta oli ilmselt Barcelonas mu ostlemist kõrvalt jälginud. Korterisse saab ju asjad ära peita, hotellis pole see aga nii lihtne — kohver pole kummist.

Peagi tuli pangast taas kord kuri meeldetuletus tekkinud võla kohta, lasin paberi kähku WC-potist alla. Kuid kui postkasti potsatasid panga kolme kuu väljavõtted, otsustas mu elukaaslane need esimesena avada. /.../

Aeroobikakuninganna
Anne (28), sekretär

“Hakkasin trenniga aktiivselt tegelema umbes viis aastat tagasi, pärast seda, kui minu pikaajaline kallim mu maha jättis. Olen pärit väikelinnast Viljandist ning mu ainsad sõbrad olid tema seltskonnast, nendega ma ei tahtnud enam suhelda. Seega jäin järsku päris üksi. Pidudele üksinda ei lähe, kohvikus ka iga päev omaette ei käi. Olin masenduses, sest minu igapäevase trajektoori moodustasid vaid töö, kodu ja toidupood. Peeglisse vaadates hakkasin märkama lisanduvaid kilosid. Trenn oli parim lahendus, see pakkus peale füüsilise koormuse ka seltskonda, kellega väljaspool tööaega suhelda.

Cosmopolitan mai 2009

* Jah, ka sul on G-punkt
* Detox-dieet teeb imet?
* Oska oma töökohta hoida
* Šoppa nagu proff
* Tuuni kodu värskeks!
* Eemaldame stressimärgid näolt ja kehalt

Viimased paar aastat olen teinud trenni, tavaliselt aeroobikat või jõutreeningut: viis päeva nädalas, tihti vähemalt kaks korda päevas. Esimene treening on varahommikul. Kontorisse jõudes tunnen end palju erksama ja säravamana kui need, kes saabuvad otse voodist.

Pärast tööd lähen otsemaid spordiklubisse tagasi. Tunduks lausa võõras suunduda selle asemel koju või šoppama. Pühapäeviti teen tavaliselt pärast kahte tantsulisemat tundi kaasa ka pilatese, see lõdvestab mõnusalt. Hiljem istume tüdrukutega saunas ja lobiseme. Päeva parim osa!

Aeg-ajalt on treenerid küll öelnud, et peaksin pausi pidama. Et mitte imelikuna tunduda, hakkasin käima mitmes spordiklubis korraga (liikmemaksudele kulub mul 5000 krooni kuus). /.../

Võõrutus Facebook’i-sõltuvusest
Kairi (26), ajakirjanik

“Hommikuti ärgates ei tee ma esimese asjana mitte kohvi ega pese hambaid, vaid avan arvuti. Veel mõni aeg tagasi vaatasin Facebook’i, ilma liialdusteta, oma 60 korda päevas.

Kui ma umbes poolteist aastat tagasi sain sõbrannalt Facebook’i kutse, olin selle suhtes üsnagi skeptiline. Arvasin, et mingi järjekordne Orkut, kuid leidsin end peagi sügavalt Facebook’i maailmast. Sel on teiste sarnaste suhtluskeskkondade ees mitmeid eeliseid: seal saad suhelda ka online nagu MSNis, saata kirju, teha põnevaid isiksuseteste, mängida mänge jne.

Nii see läks, peagi ei lugenud ma oma unetutel öödel mitte lambaid, vaid avasin arvuti, et täita huvitav küsimustik või suhelda mõne teise unetuga. Sõpradele kontorisse või koju külla minnes palun neil arvutit laenata, et saaksin oma Facebook’i kontol toimuvat tšekkida. Äkki on keegi mind oma sõbraks lisanud või mõni tuttav endast kompromiteeriva pildi üles riputanud?

Üks veidramaid hetki meenub ühelt minu enda korraldatud õhtusöögilt, kuhu kutsusin toredaid sõpru. Mingil mimendil tabasin end aga üksi nurgas arvuti taga Facebook’is suhtlemas, samal ajal kui mu sõbrad olid reaalselt sealsamas…

Asi läks päris hulluks, kui ei läinud enam päevagi mööda, ilma et ma töölt koju jõudes poleks hiliste öötundideni arvutis istunud. Isegi mu uus boyfriend ei saanud minuga kontakti, mille tõttu muutus ta armukadedaks, arvates, et mul on keegi teine, kellega internetis flirdin. /.../

Ma ei ole grillkana!
Marion (24), ärijuhtimistudeng

“Solaariumisalongides hakkasin käima 16-aastaselt. Mäletan, et minu kooliaegne pinginaaber oli sünnipäraselt tumedama jumega ja puberteedieas jäi mulle sageli mulje, et poisid vaatavad teda tunduvalt rohkem kui mind. Minu perekonnas on aga kõik heledat verd, kahvatud ja kartulikoorekarva juustega.

Tahtsin olla teistsugune. Pealegi pidas see poiste asi paika, ma meeldisin neile jumekamana palju rohkem.
Alguses käisin solaariumis vaid kaks korda nädalas, sest kartsin, et võin end ära põletada. Peagi nägin, et see ei mõju üldse nii halvasti. Nahk läks aina kaunimaks, lisaks andis 15-minutiline päevituskuur päevaks energiat ja superhea enesetunde.

Foto: Andres Putting

Viimased aastad olen käinud solaariumis viiel päeval nädalas. On ette tulnud ka seda, et päevitan ühe päeva jooksul mitu korda. Mõni aasta tagasi sain sellest oma elu karmima nahapõletuse. Mu keha oli üleni punane ja valutas kohutavalt, õrnematest piirkondadest koorus nahka. Öösel ei saanud magadagi.

Järgmisel päeval läksin arsti juurde, kes keelas mul solaariumis käimise üldse ära. Kuid mu nahk taastus, jume hakkas kaduma (mis ei sobinud mulle absoluutselt!) ja ma tundsin, et ei saa ilma päikesevannideta edasi eksisteerida.

Muret olen tundnud oma naha pärast vaid korra, siis, kui ema avastas mu seljalt pruuni pigmendilaigu. Kartsin, et äkki see on nahavähk. /.../

Rahusti tõi rahu?
Maris (32), õppejõud

“Kuni 25. eluaastani ei tarvitanud ma pea kunagi ühtegi rohtu, isegi mitte valuvaigisteid, sest sain alati ilma hakkama. Siis aga tekkisid mul isiklikud probleemid, suri lähedane sõber ja ma ei saanud sellest kuidagi üle. Mind tabasid unehäired ja ma ei suutnud oma emotsioone kontrollida. Lähedased soovitasid mul arsti poole pöörduda ja rahusteid küsida. Perearst määraski mulle Xanaxi.

Töötan ülikoolis õppejõuna ja pean tudengitele olema eeskujuks. Seepärast ei saa ma kohast või ajast hoolimata nutma puhkeda ega loengusaalist välja tormata. Ravikuur mõjuski hästi. Võtsin ravimeid kaks korda päevas ja seda kolm kuud järjest. Tänu neile magasin rahulikult, olin taas enesekindel, sain isegi kolleegidelt kiita, et suutsin tudengitega rohkem tegeleda, keskenduda nende juhendamisele. Minu loengud olid atraktiivsed ja haaravad, ma lausa nautisin oma esinemist.

Pärast Xanaxi-kuuri läbimist juhtus aga midagi imelikku. Minu ärevushood ja nutupuhangud mitmekordistusid. Mind ajas endast välja isegi postkastist leitud üüriarve või valel ajal helisev telefon. /.../

Artikli täispikka versiooni saab lugeda kuu lõpuni vaid ajakirjast.