Esmalt — kui oled soengu tegemisega või lipsusõlme sidumisega kimpus, siis siit leiad kiire õpetuse: VIDEO: Laps kooliks valmis! 10 sekundiga pojale lipsusõlm ja mõne minutiga tütrele kaunis soeng

1. Ära jää võõraks

Suhtle oma lapse õpetajaga ning mitte ainult esimesel koolipäeval. Anna õpetajale teada, kui teie peres on toimunud midagi, mis ka lapse käitumist koolis mõjutada võib (nt. kolimine, vanemate lahkuminek, lähedase haigus või surm). Kui lapsel tekib seoses kodutöödega küsimusi, millele sina lapsevanemana vastata ei oska, oleks mõistlik õpetajalt nõu küsida.

2. Õppimine ei lõppe koos koolipäevaga

Kuigi sa tead, et sinu laps saab koduste töödega enamasti iseseisvalt hakkama, palu tal sagedamini näidata, mida ta tegelikult teeb ja oskab. Mida nad parajasti loodusõpetuses õpivad, mis võrranditega matemaatikas maadlevad. Palu lapsel endale midagi ette lugeda või ülesannet lahendada — mille ta niigi kodus ära tegema peab. Kui annad lapsele võimaluse näidata, mida ta teab ja oskab, aitab see tal enesekindlust kasvatada.

3. Luba lapsel vigu teha

Ära kunagi unusta, et sinu laps alles ÕPIB. Õpib, et osata, targemaks saada, elada. Ka õpetajad ei oota lastelt täiuslikkust, vaid püüdlikkust ja tahet tööd teha. Tihti arvavad vanemad, et kõik ülesanded tuleb sooritada täpselt õigesti, pannes seeläbi lastele päris suure koorma. On aga täiesti normaalne, kui lastel aeg-ajalt midagi valesti läheb.

Kui näed, et laps on juba pikemat aega mõne ülesandega kimpus, siis aita tal mõelda erinevatele lahendustele. Ära anna järele kiusatusele ülesanne ise ära lahendada, vaid suuna teda mõtlema ja kaaluma eri variante. Julgusta teda õpetaja käest nõu ja abi küsima.

Ära tee lapse eest ära uurimistöid, referaate jmt. Mis kasu on täiuslikust tööst, mis on varustatud ideaalses suuruses piltide ja korrektsete viidetega, kuid millest on selgelt näha, et kümneaastane seda ise teinud ei ole. Las olla pildid viltu lõigatud ja pisut liimiga mäkerdatud, tähtis on, et laps ise on vaeva näinud.

4. Tunne huvi ka siis, kui sa ise teemat ei valda

Sulle seda koolis ei õpetatud — unusta see. Sa ei pea olema ekspert ei prantsuse keeles ega orgaanilises keemias, et lihtsalt tunda huvi, kuidas su lapsel nendes ainetes läheb. Lapsele on abiks juba see, kui keegi nende tegemistele tähelepanu pöörab.

5. Õpeta lapsele „süsteemi loomist“

Tihti saadavad õpetajad lastega koju infokirjakesi, mis mõnikord aga vanemateni üldse ei jõua. Laps lihtsalt unustab need õpikute vahele, kägardatuna koolikoti põhja või klassiruumi põrandale.

Või väidab laps, et tema vihik on kodus jäljetult „kadunud“, kuigi ta on juba „nii kaua“ otsinud. Õpeta last oma asjades korda hoidma. Alustuseks võiks ta õppida iga päev pärast koju jõudmist koolikotti tühjaks tegema. Nõnda ei teki kotti üleliigset kraami ning ka vajalikud kirjad ei lähe kortsu ja kaotsi.

Lapsel peab kodus olema piisavalt ruumi, kuhu paigutada vihikud, raamatud ja kirjatarbed nõnda, et tekiks mingi „süsteem“. Riiulid, sahtlid, mapid, karbid, topsikud — kõik need aitavad asju kontrolli all hoida.

6. Õpetaja on sinuga ühes paadis

Kui laps õpetaja üle kurdab, tõmbub nii mõnigi lapsevanematest kaitsepositsioonile ning asub samuti õpetajat ründama. Mõistlik on rääkida nii lapse kui õpetajaga, et võimalikele probleemidele jälile jõuda. Õpetaja ei tööta sinu vastu, ta on sinu liitlane ning vaid koos tegutsedes jõuate parima tulemuseni.

Ning kui sinu laps on tänu õpetajale mõnes asjas hästi edenenud (millega ta ehk varem hädas oli), siis ära unusta ka õpetajat tänamast. Hea sõna innustab meid kõiki.