Marika räägib oma loo:
Hakkasin pärast teist rasedust juurde võtma ja aastate jooksul kogunes korralik ülekaal. Enne seda sain süüa mida iganes soovisin: kas või kaheksa magustoitu jutti, ühtegi sentimeetrit ei lisandunud. Nõnda olime arsti poole pöördudes abikaasaga ülekaalulised, mina kaalusin näiteks 90 kilo, olin vot siuke (laiutab kätega). Seal selgus, et meil mõlemal on diabeet. Olen kindel, et see oli põhjustatud ebatervislikust toitumisest. Mõni võib ju terve elu raudnaelu süüa ja midagi ei juhtu, minu puhul läks aga teisiti.

Arst andis meile trafaretsed soovitused, kuidas peaksime edaspidi toituma, tuues eeskujuks tolle ajast ja arust toidupüramiidi. Selle põhjal pidime tarbima palju tera- ja köögivilja, kartulit ja vähesel määral liha. Kuidas sa võtad niimoodi alla? Meie üritasime, aga midagi ei juhtunud.

Kuid juba 1980ndate alguses oli Kanada diabeediarst välja töötanud soovitused, mille järgi ei tohiks süüa süsivesikuid, sest just need tõstavad veresuhkrut. Nõnda loobusime kiiretest süsivesikutest ja toiduainetest, millel oli kõrge glükeemiline indeks — näiteks kaerahelbepudrust, kartulist, mitmetest puuviljadest ja leivast-saiast. Kaotasin kahe-kolme kuuga 15 kilo, mees aga lausa 30. Kõik oleneb ju vanusest, organismist.

Küll aga tuli teinekord isu võileiva järele. Millest seda valmistada? Isegi rukkileib on kõrge glükeemilise indeksiga. Avastasime mandlijahu ja seemned. Kuigi mandlijahus on süsivesikuid, siis pole see nisu omaga võrreldavgi. Ja see n-ö käitub teisiti — kui võtad tavalisest pirukast ampsu, on see sama, mis süüa supilusikatäis suhkrut. Piruka jahus olevast tärklisest saab organismis glükoos ehk suhkur. Sama kehtib igasuguse teraviljajahu puhul. Palju parem pole ka täisterajahust toodete tarbimine. Naljaga pooleks öeldult on vahe sama suur kui tõmmata filtriga sigaretti filtrita suitsu asemel.

Niimoodi hakkasimegi katsetama erinevaid retsepte ja pakkusime sõpradele õhtusöögil leiba. Need muutusid kiiresti ülipopulaarseks. Kõigepealt leidis meie seemneleib ehk seemik palju fänne. See sisaldab 100 grammi kohta umbes10 grammi süsivesikuid. Seejärel tekkisid sõbrad, kes ei saanud tarbida gluteeni või laktoosi. Nõnda asendasime seemikus rukkikliid tatrahelvestega ja sündiski tatrik. Ja kuidagi läks nii, et ühtäkki avastasin end hommikust õhtuni kahe ahju taga leibasid küpsetamas. Õudne, milline köök välja nägi! Kõikjal oli jahu, puru, seemned. Kuna tooraine maksab palju — kilo mandlijahu on nisujahust 20 eurot kallim — hakati meile leibade eest ka tasuma.

Kahe aasta eest panime aluse Priileivale. Alguses käisin ise iga päev leibasid küpsetamas. Kell neli öösel jõudsin koju, et siis hommikul üheksast alustada. Väsisin kapitaalselt ära ja võtsime juurde töötajaid, et saaksime ise retsepte välja mõelda ja tooteid arendada. Letti ei jõua ükski toode, mis pole läbinud n-ö kvaliteedikontrolli. Ehk pakume klientidele ainult selliseid kooke-leibasid-pirukaid, mis ka meile maitsevad. Tõsi, arenemisruumi on palju. Praegu näiteks keskendume sellele, kuidas muuta meie toodete välimus "kaasaegsemaks". See polegi nii lihtne! Mul on instagramis kõiksugu moodsad tordid ühte kategooriasse pandud, et neid siis inspiratsioonina kasutada. Ideid on palju ja teekond on pikk.

Tean, et meie mõtlemisele leidub ka vastaseid. Aga ausalt, ma ei saa aru, miks võtavad meie meditsiinitöötajad nii raskesti vastu seda, et diabeetik ei tohiks süüa päevas rohkem kui 20 grammi süsivesikuid. Ma muidugi ei loe gramme kogu aeg, aga valin tooteid, milles on 100 grammi kohta võimalikult vähesüsivesikuid. Loomulikult tekib küsimus, kas mul oli raske millestki loobuda. Aga teate, ei olnud. Ma ei loe ju kaloreid ja minu toidule annavad meki huvitavad ja tervislikud komponendid. Ma pole pidanud rasvast loobuma ja sageli on just see kannab erinevates toodetes head maitset. Mulle ei sobinud light toodete tarbimine, ei saanud sellega hakkama.

Meie hinnad on kalli tooraine tõttu krõbedamad. Aga see pole klientidele teab kui suureks probleemiks, kuna teeme alati "selgitustööd" — põhjendame, millest see on tingitud ja miks on meie toodang tervisele hea. Samas on astunud laatadel ligi diabeetikud ja kui olen üritanud selgitada, et ei tohiks süüa suhkrut, tärklist, kartulit, ei taha nad seda omaks võtta. Ütlevad, et see pole enam elu, kui ei saa kõike maitsvat nautida … Kuigi asendades kartuli bataadi, juurselleriga, leiva seemiku, tatriku või puuvikuga, makaronid ja riisi kinoaga, rikastub toidulaud hoopis märgatavalt. Aga see on ju kurb, kui ei arvestata diabeedi tagajärgedega. Inimene võib jääda üleöö pimedaks, nagu juhtus ühel mu tuttaval. Ärkas hommikul üles ja ei näinud enam midagi. Kuid toitumisega saab teha tervise nimel palju ära.